Saated

Kasutuskõlbmatu puurkaev ajas mehed tülli: „Teie töö solvab inimesi!“ (1)

Televeeb, 6. aprill 2020, 21:00
Puurkaevust tuleb joomiskõlbmatu vesi: vasakus klaasis on uue puurkaevu vesi, paremas vana šahtkaevu oma.Foto: „Kuuuurija“
Mida teha, kui koduhoovi kalli raha eest rajatud puurkaevust tulev vesi on joomiskõlbmatu? Tartumaal Hellenurme külas elavad Rain ja Birgit teenivad leiba kasemahlajookide tootmisega. Eriti menukad on nende hapendatud joogid, mis pälvinud mitmeid mahetoiduauhindu. Kasemahla saavad Rain ja Birgit oma kaasikust, ent vett peavad tooma naabritelt – nende oma kaevust tulev vesi ei kõlba isegi taimede kastmiseks. „Kuuuurija“ proovis asjas selgust saada.

Varem kasutati vee saamiseks šahtkaevu, ent Raini sõnul oli selle tootlikkus suhteliselt väike. Nõnda seati sammud vallavalitsuse poole, et uurida, kas puurkaevu rajamiseks on võimalik toetust saada. Selline toetus on tänu hajaasustuse programmile mõeldud nendele maapiirkondade majapidamistele, kus on vaja välja ehitada veevärk ja kanalisatsioon; teha korda koduõuest suurele teele viiv juurdepääsutee või paigaldada elektrisüsteeme. Projektidesse panustavad riik, kohalik omavalitsus ja taotleja.

Raini sõnul maksab neile vajalik puurkaev umbes 10 000 eurot ehk sada eurot meetri kohta. Vallalt toetuse saamine käis mehe sõnul kiiresti, vaja oli vaid välja valida ettevõte, kes puurkaevu rajaks. Vallalt saadi toetust 6500 eurot, mis kohe puurkaevu rajajale üle kanti. Raini väljavalituks osutus osaühing Alversen, kes ka kohe kohale tuli ja projekti tegi.

Keilast pärit ettevõttest suhtles Rainiga juhatuse liige Jaanis Madalik, kes firma kodulehe järgi on nende ametlik esindaja. 

Probleemid just siis alguse saidki. „Nad lubasid tulla ja puurida seda kahe-kolme kuu jooksul. Kord oli vabanduseks, et auto läks kraavi ja teine kord ei olnud muid asju ja aega,“ räägib Rain. Kaevamine lükati edasi sügisesse, ent kohale jõudis OÜ Alversen alles järgmise aasta jaanipäevaks, mil projekti koostamisest möödas juba üle aasta. 

Puurkaevu hinnaks tuli üle 12 000 euro, sest teostada oli vaja ka mulla- ja trassitöid. Sellest pea poole pani perepea välja omast taskust.

2015. aasta jaanipäeva paiku alustatud kaevamistööd kestsid mitu nädalat, enne kui vesi kätte saadi. Ametlikult märgiti kaevu sügavuseks 60 meetrit ning sellega oli jutu järgi töö tehtud. Ent Rainile tundus jutt kohe alguses kahtlane, sest ümberkaudsete talude kaevud on üle saja meetri sügavad. 

Lühema kaevu eest Rainile raga tagasi ei makstud. Üsna pea tehti esimesed veeproovid, mis näitasid, et kaevust tulev vesi on ideaalses korras. Raini sõnul aga hakkasid pererahval vee tarbimisel tekkima terviseprobleemid. „Igasugused nahaprobleemid, kõhuprobleemid,“ loetleb Rain, ning abikaasa Birgit täpsustab, et paar päeva pärast pesemist tekkis tütre nahale allergiline lööve; vee joomine tegi kõhu lahti ja ajas Birgiti iiveldama. Samad mured kimbutasid ka Raini vanemaid. Nõnda hakkas abielupaarile tunduma, et veeproovidega pole kõik korras. Kahtluste kinnitamiseks võeti uued veeproovid, mis saadeti Tartu Veterinaarametisse testimisele.

Uued proovid näitasidki, et vesi on korrast ära: üle normi oli vees nii rauda kui mangaani, mida oli lausa üle kolme korra rohkem, mis Raini sõnul on väga mürgine ja tervistkahjustav.

„Meil on pildid ka tehtud, kus ühes klaasis on meie enda kaevuvesi, šahtkaevu vesi, ja teise panime puurkaevuvee. Meie enda kaevuvesi on ilus, läbipaistev, ja puurkaev seisis tund aega ja on täiesti tumepruun,“ räägib Birgit.

Silmapilkselt võeti ühendust kaevetööd teostanud OÜ Alverseniga. „Tema lähtub Eesti joogivee seadustest,“ räägib Birgit. Seadusest lähtub, et kui puurkaevu vett tarbib alla 50 inimese, pole vee kvaliteet oluline. „Nad ei puuri piisava sügavuseni,“ ütleb Rain.

Raini sõnul on puurkaevuvee kvaliteediga hädas ka teised. Hajaasustuse programmiga ongi kaevu rajamiseks saanud toetust sajad või tuhanded Eesti majapidamised, kelle kaevust tuleb nõuetele mittevastav vesi. Rain toob näite oma küla perest, kelle 39 meetri sügavusest puurkaevust tulev vesti on kasutuskõlbmatu. „Seda võib kasutada tuletõrjehüdrandi jaoks võib-olla ainult.“

Rain tõstatab küsimuse, kas puurkaevu kaevajad üldse otsivadki joomiskõlbulikku vett, või valmib kaev kohe vee kätte saamisel. „Tõeliselt masendav, sest täna me peame üle päeva vedama enda tööstuseks vee naabrite juurest,“ räägivad Birgit ja Rain. „Tonnine vaat auto peale ja jälle läheb poolteist tundi päevas vee vedamiseks.“

Abielupaar pöördus Alverseni vastu kohtusse, kus selgus, et puurija on käitunud õigesti. Lahkheli tekkivat selles, et hagi esitas Raini isa, kellele kuuluval krundil tüliõunaks olev puurkaev asub, mitte hajaasustuse programmi esindav Rain. Kohtuskäigu peale kulus Rainil veel tuhandeid eurosid; esimese astme kohtuotsusele vastavalt tuli Alversenile ka üle tuhande euro suurune kahjutasu maksta. Rain kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse. Seekord leiti, et Alversen on küll teinud mõningaid vigu, aga otsus määrati ikkagi nende kasuks. 

Lisaks kõlbmatule joogiveele on Birgitil ja Rainil Alversenile veel etteheiteid – nimelt on nende puurkaev lubatud 60 meetri asemel vaid 47 meetri sügavune. Rain ei soovita kellelgi puurkaevu ehitajatele enne kaevu valmimist maksta ning hoolega veenduda, kelle käest teenus osta.

Mida on selle kõige kohta öelda toetust maksnud vallal? Elva vallavaraspetsialist Terje Korss ütleb, et viimase aasta jooksul on Elva vallas esitatud umbes viiskümment toetustaotlust. Nendest umbes kaks kolmandikku puudutavad vett, ülejäänu kanalisatsiooni ja teede rajamist. 

Mis läks Raini loos valesti? Korss ütleb, et iga sõlmitava lepingu tingimused on vaja väga täpselt läbi töötada ning julgustab kasutama kohaliku omavalitsuse või muid juriste. Oluline on, et lepingus oleksid kirjas garantiitingimused juhuks, kui probleemid tekivad hiljem.

Raini isal Heinol tuleb puurkaevust rääkides nutt peale, sest peab kullaväärtusega kasutult seisvat toru kogu aeg aknast nägema. Tema sõnul on kõige hullem see, et tegu on lahendamata probleemiga, aga raha mure lahendamiseks neil enam ei jätku. 

Terje Korss ütleb, et lepingule peab alla kirjutama õige isik – tähtis on jälgida, kes on maaomanik, kes saab toetust ja kelle kontolt tehakse rahaülekandeid. 

Kasutuskõlbmatu puurkaevu tõttu on Rainil plaan viia kasemahlajookide tootmine Elva valla toel üle Hellenurmes asuva Middendorfi mõisa peahoonesse.

Katrin Lusti ilmudes üritab Madalik lahkuda, aga soostub lõpuks rääkima. Et lepingus oli kirjas, et lisameetrite puurimine on tasuta, ei tähendavat tema sõnul midagi. „Siinkandis saaks seda teha võib-olla kümme meetrit veel. See ei muudaks midagi. Siis tuleb juba järgmine veekiht, kuhu enam minna ei tohi.“ Järgmises veekihis olevat ka ümberkaudsed saja meetri sügavused kaevud. Seda, kas kaev on ametlikus registris kirjas olevast kuuekümnest meetrist lühem, Jaanis Madalik ei mäleta. 

Alles siis, kui Rain kohtuskäike mainib, tuleb Madalikule meelde, kellega ta vestleb. Madalik ütleb, et joogikõlbulikud veeproovid saadi selliselt, et kõigepealt lasti veel mitu minutit voolata. Nendes on küll osa näitajaid pisut üle normi, aga selles polevat midagi erilist.

Rain heidab ette, et Alversen on temalt raha kätte saanud, aga hoovis on kasutuskõlbmatu toru. Madalik aga väidab vastu, et kokku sai lepitud, et tullakse paigaldama täiendavat manteltorude kolonni ning selle töö kulud tehakse pooleks. Sellest olevat Rain aga keeldunud. 

Madalik keeldub kaamera ees kokkuleppete tegemisest. Rain väidab, et tema pole ainus, kel Alverseniga halb kogemus on, ning toob õigustuseks esile internetifoorumites Alverseni kohta kirjutatud negatiivsed kommentaarid. Madalik aga väidab, et tema neid lugenud ei ole. Mitukümmend minutit kestnud kohtumine ei vii paraku kuhugi – Rain ütleb, et Jaanise töö solvab inimesi ning Jaanis lubab temaga edasi suhelda juristide vahendusel.