Saated

Kuidas tuli ETV toime auhindade jagamisega kaugjuhtimisel?

Katrin Pauts | Teatriauhinnad 2020: meeleheitlik aeg nõuab säästutseremooniaid 

Katrin Pauts, kirjanik ja teletoimetaja, 26. märts 2020, 21:48
Katrin PautsFoto: Alar Truu
Ka teatriauhindade jagamise oleks võinud tänavu lihtsalt ära jätta, nagu otsustati näiteks filmi- ja teleauhindade puhul. Kuidas küll on võimalik luua elevust ja pinget, kui saalis puuduvad publik ja nominendid? Ometi kaotavad traditsioonilised auhinnagalad üle kogu maailma igal aastal televaatajaid. Niisiis miks ei võiks just ootamatu hädalahendus osutuda teejuhiks uute ja ägedamate võimalusteni?

Auhinnatseremooniad on televisioonis ikka ühesugused välja näinud - kusagil suures saalis, kõik asjaosalised pidulikult riides, glamuurseks vuntsitud laval õhtujuhid, kel käes ümbrikud hääletustulemustega, kunstlik pingekruvimine ja lõõgastavad vahepalad, järgemööda laureaatide teadustamine, härduspisaratega kastetud tänukõned ning publiku aplaus. Publikut seekord ei olnud. Ei olnud ka pidulikke õhtukleite. Ei olnud selliste showde maiuspala - kaotajate halvasti varjatud kibedust ja viltuseid naeratusi. Olemata jäid ka vahetust emotsioonist õhetavate võitjate intervjuud, kel huul alles meeleliigutusest võbelemas.

Kui see kõik on määratud puudu jääma, kas see tähendab saatele automaatselt läbikukkumist? Tuntud kultuuriajakirjaniku Reet Weidebaumi juhtimisel tele-eetrisse jõudnud saade võis ju olla hädaolukorra säästuprojekt, aga see ei olnud vahelduseks üldse halb. Tühi saal mõjus hoopis huvitavalt, tekitades ruumi, mis tuli ise täis mõelda. Televaataja sai end tunda ehk hoopis suurema ja vahetuma osalisena kogu protsessis - kogu see etendus oli ju püsti pandud ja pühendatud spetsiaalselt temale, mitte ei pidanud ta end tundma kõrvaltvaatajana, kel on lubatud piduliste aknast sisse piiluda.

Tühi saal mõjus hoopis huvitavalt, tekitades ruumi, mis tuli ise täis mõelda.

Samal teemal

Auhind telefoni teel

Kuigi pingekruvimisest ootuspäraselt suuremat asja ei saanud ja nominentide teadustamine must-valgete portreede näol kippus morbiidselt mõjuma, tekkis selle korvamiseks ka väga toredaid hetki - saada kõrge autasu läbi akna, no miks ka mitte! Keegi helistab sulle ja teatab, et oled tele-eetris ja said just auhinna, aga sina pead seda esiti tüngakõneks - täitsa vahva ju. Leidlikkust oli saatemeeskond ilmutanud küll. Kerge ülesanne see olla ei saanud, kuidas tund eetriaega täita.

Kuigi saade oli varem salvestatud, tulid mõned üllatusemomendid justkui päris siiralt (kuigi mine neid näitlejaid tea) ja valati paar pisaratki. Õhtutualettides näitlejaid oleme näinud küll, alles hiljuti ju presidendi vastuvõtulgi. Näha neid kogu selle kesta, meigi ja soenguta ning väljaspool paatost ja igasugust rollimängimist (kuhu esinema harjunud inimene ka pidulikul üritusel paratamatult satub) täiesti harilikes igapäevariietes ja argistes keskkondades nagu linnatänavad ja tagaruumid, oli värskendav. Tõeline pidu käib sellistel puhkudel ju nagunii hinges, ehkki saada sihuke kõrge tunnustus kätte suusajopes keset linnatänavat pole võib-olla just igaühe unistuste kujutluspilt sellisest momendist.

Kas ma just igal aastal autasude üleandmist niisugusel kujul näha tahaksin, on kahtlane, aga seda toredam ehk glamuuripidu järgmine kord tundub. Tänavu oleks olnud suurem sära patt, kui majapidamistes hiilib mure, ärevus ja lein.

Katrin PautsFoto: Alar Truu

Saanuks Eurovisioniga ehk samamoodi?

Miks küll peab Eurovision 2020 ära jääma? Miks ei või sedagi samamoodi lihtsalt telesaatena näidata - hääletatud on igal aastal ju kodudest? Neid küsimusi potsatas Facebooki nagu seeni, kui kardetud ärajäämisteade lõpuks ametlikult tuli. Laulud on ju salvestatud, mis takistaks neid eetrisse lasta ja meil kõigil nende poolt kodudes hääletada?

Aga vot sellesse ma siiski ei usu, kuigi Uku Suvistest on mul südamest kahju. Eurovisionil on minu meelest õhustikul ja miljonite inimeste vahetust kogemusest osa saamisel suur roll - laulud ise ju nagunii kõigile ammu tuttavad ja kes see seda saadet muusika pärast ikka vaataks. Küll aga arvan, et rahulikult oleks võinud filmi- ja teleinimestele auhinnad sarnaselt teatrirahvaga kätte anda. Televisioonis on koroonaviiruse tõttu nukrad ajad, saateid tõmmatakse koomale või võetakse sootuks eetrist maha ning tont teab, mis sügishooajast üldse saab - väike ergutussüst oleks asjaosalistele ehk just praegu ära kulunud.