Saated

ESTONIALT PÄÄSENUD VEOKIJUHT RAIVO: laevast väljapääsu otsides haaras keegi mu kotist ja mu ainus mõte oli, et pean sellest vabanema (215)

Toimetas Katharina Toomemets, 2. september 2019, 22:01
Estonia katastroofist eluga pääsenud RaivoFoto: Kuvatõmmis saatest
„Trepid olid paksult rahvast täis, seal oli meeletult karjumist. Lihtsalt üks kisa, nutt, riietes, paljad, pikali inimesed. Täiesti totaalne kaos,“ meenutas Urmas Eero Liivi uues dokumentaalprojektis „Ma pääsesin Estonia katastroofist“ oma 25 aasta tagust pääsemist veoautojuht Raivo Tõnisson.

Raivo oli 25 aastat tagasi, õhtul kui parvlaev Estonia põhja läks, 39aastane. Mees ei ole siiani oma pääsemise lugu avalikult rääkinud.

Samal teemal

Raivo rääkis saates, et töötas toona kaugsõiduautojuhina ja vedas piimapulbrit Hollandisse, töö käis üle Rootsi. Raivo meenutas, et Estonia pidi väljuma kell 7 õhtul, tema oli aga juba umbes kell 6 sadamas, kui avastas, et tal pole paakides piisavalt kütust. Mees kihutas Tartu maanteele tankima ja jõudis sadamasse 10 minutit pärast seda, kui laev oleks pidanud väljuma. „Olin kindel, et mind peale ei lasta, aga väravad olid lahti ja mind kutsuti väravasse. Minu järel tõmmati luugid kinni,“ rääkis Raivo, et tema auto oli viimane, mis laevale sõitis.

Raivo sõnul oli tal juba enne laevaleminekut hinges kummaline tunne, mida ta seletada ei oska. „Sain teada, et Urmas Alender annab laeval kontserdi ja mõtlesin, et pean kindlasti seda kuulama.“ Enne kontserti käis ta koos teiste autojuhtidega söömas. Kuigi meri möllas, ei pidanud mehed tormi suureks. „Järsku keegi meist ütleb, et mispärast õlu klaasis viltu on, et laud on ju otse.“ Rohkem sellele aga tähelepanu ei pööratud.

Kui Raivo juba kontserdile sättima hakkas, mõtles ta järsku, et niimoodi ikka minna ei saa – mees käis duši all, ajas habeme ära ja pani puhtad riided selga. „Tegin ennast tipp-topp korda, nagu läheks kuhugi vastuvõtule. Siiamaani ei tea, miks ma seda tegin.“ Laevas liikudes ei jätnud imelik tunne teda maha. Mees uuris vastutulijaid, justkui filmis. „Ma ei tea, miks ma neid jälgisin ja vaatasin. See on kummaline. Koridoris oli üks noor isa oma tütrega, ta võis olla kolmeaastane. Ta oli nii imeilus,“ rääkis Raivo pisarsilmil.

Pärast kontserti läks mees oma neljandal tekil asuvasse kajutisse, kus koos temaga elas veel üks autojuht Ivo. „Ivot veel ei olnud. Kustutasin tule, lesin koikus ja kuulen mingisuguseid kolksatusi. Praegu tuleb meelde vanaaegne piimanõu, mille paned vett või piima täis ja lased pika nööri otsas vastu laevakülge,“ kirjeldas mees. „Magada väga ei saa millegipärast ja tunnen, et mu vasak külg vajub vastu kajutiseina.“

Mõne aja pärast saabus ka kajutikaaslane. Mehed üritasid uinuda, kuid Raivo ütles, et läheb suitsetama ja kutsus ka Ivot kaasa. „Ma pole kunagi elus öösel suitsu teinud,“ rääkis Raivo. „Ajasin jalad üle voodiääre, aga ise voodist välja ei saa, vajun vastu seina. Siis hakkas asi natuke segaseks minema, asjad hakkasid lendama.“ Raivo ütles kajutikaaslasele, et suits jääb ära ja nüüd tuleb kajutist välja saada. Mees otsis põrandalt oma asju ja näppu jäi kolm asja – pardel, rahakott ja telefon. Need toppis ta kotti. „Pardel on mul tänase päevani alles, mälestuseks.“

Seejärel käis meeletu pauk, justkui kukuks mingi suur metallikolakas. Raivo kajutikaaslane ütles, et sellest hetkest, kui nad kajutist väljuvad on nad iseseisvad – kes saab, see läheb ja teineteist ootama ei hakata. Raivo kirjeldas, et kui nad kajutist välja said, oli koridoris liikumine juba väga raskendatud, sest laev oli tugevas kreenis. Treppidel sai liikuda vaid käte toore jõu abil end mööda käsipuid edasi vinnates.

„Trepid olid paksult rahvast täis, seal oli meeletult karjumist. Lihtsalt üks kisa, nutt, riietes, paljad, pikali inimesed. Totaalne kaos. Sinna jõudes oli ainult üks mõte – siia laevale enam ei saa jääda ja tuleb maha minna. Aga kuhu? Vette.“ Raivo võttis kokku kogu oma jõu ja hakkas end mööda trepi käsipuid seitsmendale tekile vedama.

Inimesed klammerdusid koridorides tugevamate edasiliikujate külge, lootuses niimoodi isegi pääseda. Raivo meenutas, et ühel hetkel haaras keegi tema kotist. „Mõtlesin, et pean koti lahti laskma, sest muidu ma ei jaksa siit üles minna.“ Mees kobas kotist välja kõik kolm asja, mis sinna pannud oli ja lasi kotist lahti. „Pärast seda oli hetkega kergendus, ma sain mitu trepiastet ülespoole. Ma ei taha mõeldagi, mis seal taga toimus,“ rääkis mees, silmad taas veekalkvel. Järgmisel hetkel haaras keegi aga Raivo püksirihmast ja taas tuli tal koormast vabaneda.

Lõpuks jõudis Raivo seitsmendale tekile, kus oli päästepaat, kuhu Raivo läks „Sattusin paadi ninasse kõhuli ja siis oli kuhi inimesi minu otsas.“ Et Estonia oli kreenis, lasti päästepaat mööda laeva külge allapoole liikuma, ühel hetkel takerdus see aga laeva alumises küljes barjääri taha. „All oli sügav must vesi, barjäärist vette kukkuda oli võib-olla 5-10 meetrit. Sel hetkel mõtlesin ma oma elu üksipulgi läbi,“ kirjeldas Raivo. Viimasena mõtles ta toona oma pooleaastasele pojale. „Mõtlesin, et kindlasti saab ta ilma isata hakkama. Siis oli tunne, et siit ma enam välja ei lähe.“

Paat saadi aga barjääri tagant lahti ja paaditäis inimesi kukkus külma vette. Järsku oli Raivo ees päästeparv, mille küljes olnud nöörist ta kinni haaras. „Ma tunnen, et ei jõua hoida,“ kirjeldas Raivo, kuid meenutas, et ta teadis, et peab. „Keerasin selle nööri omale ümber käe, mille tagajärjel on mul siiani vorp sees.“ Järsku tundis ta vasakus jalas sellist valu, nagu rebitaks see kohe otsast. Valu tõttu mees minestas. Tema jala külge olid klammerdunud pääsemislootuses inimesed. Raivo ei tea, kuidas ta neist vabanes – kui tal pilt taas ette tuli, ulatati talle päästeparvest käsi.

Parvel oli 16 inimest ja kõik nad pääsesid. „Kuni parvele jõudmiseni külm ei olnud, ei tundnud seda. Külm hakkas tulema hiljem, kui olime juba tunde parvel olnud.“ Hommikul pool 9 saabusid päästekopterid ja hakkasid parvelolijaid päästma. „Ma olen mõelnud, miks saatus mind päästis, aga pole sellele vastust leidnud. Tekib teistpidi küsimus – miks teised pidid surema? Miks teised pidid uppuma?“

Raivo paljastas saates, et ei maganud kuu aega pärast õnnetust ühtki ööd nii, et ta poleks unes vett näinud. Estline pakkus pääsenute abistamiseks kriisinõustamist ja kambas oli ka sensitiiv Ukrainast, kelle juures Raivogi käis. „Ta ütles, et viib selle mälestuse kuhugi kaugele minevikku, et kui ma sellest räägin, on see nagu väga ammu aega tagasi olnud.“ Raivo rääkis, et seanss kestis umbes pool tundi ja pärast seda oli ta hoopis teine mees. „Pärast seda ma ei näinud enam vett unes ja võisin täiesti rahulikult, ilma emotsioonideta laevahuku koos kõigi nüanssidega ära rääkida. See kestis kuskil 10 aastat.“

Raivo usub, et teda päästis tahe kasvatada oma poega. „Ju see soov oli nii suur, et andis jõudu kõigeks.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
katharina.toomemets@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee