Sarjad

VIIMASE EPISOODI OOTUSES: kas „Troonide mängu“ kehva mainet annab veel päästa? (14)

Sten Kohlmann, 20. mai 2019, 09:50
Foto: AP/Scanpix
Nii, nagu paljud teisedki Maarjamaa kohusetundlikud mehed ja naised, veetsin ka mina möödunud paar nädalat metsas kuuse all kükitades, kuna kodumaa vajas kaitsmist. Kaitseväe suurõppusele Kevadtormile eelnevalt algas aga „Troonide mängu“ viimane hooaeg, mis ideaalses maailmas tähendas vaid üht – tagasi tulles ootab mind ees mitme episoodi võrra suurepärast vaatamist. Või nii ma vähemalt arvasin.

Tsivilisatsiooni naastes võtsid mind vastu üllatavad kommentaarid. Kuuldavasti olla eepiline sari omadega vahepeal totaalselt rappa jooksnud! „See on kohutav!“ kirjutati. „Issand, stsenaristid on aastatepikkusele sarjale vee peale tõmmanud!“ nuteti. Nüüdseks endised fännid pildusid tuld, tõrva ja sappi ning armastatud kangelaste seiklustele olid selja pööranud isegi mitmed kõige tulihingelisemad austajad.

Kolmas episood algas eepiliselt. Lõpuks ometi jõuti sinna, kuhu juba pikalt tüüriti – vastamisi astuti müstilise Öökuningaga, kelle elavate surnute (mitte sassi ajada AMC samanimelise seriaaliga, mis juba pikalt suhteliselt hädine on olnud) armee ähvardas enda alla matta terve Westerose koos selle elanikega.Pinge kruttimine algas esimestest sekunditest ja seda süvendati suurepärase muusikaga, mille madalad noodid tõmbasid kõhu õõnsaks. Seejärel ratsutasid leegitsevate mõõkadega varustatud Dothrakid pimedusse, ent koheselt algavale lahingule järgnes hoopistükkis situatsioon, kus nende põlevad terad järjest kustusid. Olukord oli meeleheitlik ja see oli fantastiline.

Ja siis vajus kõik kuidagi lodevaks ära. Segane kaameratöö, erinevate tegelaste surmadega kiirustamine, teatud karakterite segased motivatsioonid, Öökuninga ootamatu lõpp (mis jättis õhku küsimuse, et mida ta lõppeks ikkagi saavutada tahtis)... Nii jääbki pika eelmänguga lahing lühikeseks, segaseks ja pettumustvalmistavaks.

Neljas episood ei muutnud asju paremaks. Osa jooksul jätab Jon ükskõikselt hüvasti oma valge hundi Ghostiga (kelle sarjast väljakirjutamine seisneb pigem animeerimisprotsessi kulukuse kui et reaalse narratiivse põhjuse taga), tema õde Sansa aga väidab, et (osaliselt) tänu vägistamisele on saanud temast naine, kes ta on praegu. Võeh!

Stsenaristide otsused panevad seega kohati kulmu kergitama – lahtised lõngaotsad seotakse kiirelt ja kohmakalt kinni ja mitte kedagi ei huvita, kui need üsna pea jälle lahti hakkavad hargnema. Lõpuni on vaid paarsada meetrit, küll need vastu peavad!

Viies osa on see, millele kõige sirgema sõrmega osutatakse. Daenerys marsib oma vägedega King’s Landingu väravate taha ja teeb kiirelt Cersei vägedega üks-null. Kui aga linn alla annab, otsustab oma soontes draakoni verd ringi pumpav heledapäine vallutaja sellest mitte välja teha ning paneb kõigele ja kõigile valimatult tule otsa.

Okei, tegelikult on Daenerys alati pisut tropp kuju olnud (inimesed, kes nägid temas ainsat positiivset eeskuju – kas me vaatasime sama sarja?) ning tema hullumeelsusele on vihjatud esimesest päevast alates, ent tänu viimase hooaja veidralt limiteeritud ülesehitusele (keegi kusagil arvas, et kuus episoodi on piisav, et kõigele joon alla tõmmata) tuli see siiski natuke liiga kärmelt liiga suure tuhinaga. Samas, nagu öeldakse klassikalises kodumaises filmis: „Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.“

Eks ole fännide poolt asetatud lootusedki liialt suured, samuti on pisut silmakirjalik osa nende kriitikast. „Viimane hooaeg tundub nagu stsenaristide fänniloome“ ent samal ajal hädaldatakse, et Cersei surm (sarja suurima skeemitaja lõpp saabub King’s Landingu all looklevates käikudes rusude all) pole temale piisavalt suurejooneline (ehk fännid lõid enda peas varasemalt fantaasiaid, mil võikal moel Cersei siit ilmast lahkuma peaks). Suurejooneliste petitsioonidega kaheksanda hooaja ümberkirjutamist nõudmine on igatahes ääretult nürimeelne tegevus.

Homme (täna öösel) saavad kõik kannatused otsa. Raudtroon sulatatakse üles, iga legaalne kandidaat saab sellest ühe tüki ning kõik lähevad õnnelikult laiali. Või noh, alternatiivselt toimub suuremat sorti veristamine. Olgugi, et viimane hooaeg ei pruugi meie, fännide standarditele vastata, tuleks endalt küsida: „Äkki võtame seda fiktiivset maailma natuke liiga tõsiselt?“

14 KOMMENTAARI

p
Pettunud 20. mai 2019, 22:21
Lubati, et lõpp saab olema "bittersweet" - kibemagus. Kibedat oli seal küll, aga mis see magus siis oli? Kas see, kuidas Jon patsutas lõpus oma hunti?
e
20. mai 2019, 18:22
ei andnud, see kaks aastat vahet oli liiast ja minule ei meeldinud see viimane osa ka. kuidagi tuimalt kõik toimub, tehakse lihtsalt nägusi.
Loe kõiki (14)