Saated

Patsiendid on võimetud: kui rahakott ei kannata, on võimatu haiglalt ravivea hüvitist saada (44)

Toimetas Andra Nõlvak, 18. märts 2019, 20:47
Foto: Kuvatõmmis/ „Kuuuurija“
Heiki on 58aastane mees, kes aastaid tervisemurede tõttu kannatanud. Esmalt terviserike ja siis raviviga, mida Tartu Ülikooli Kliinikum tunnistada ei taha. Heiki naine Zoja soovib õigluse jalule seada.

Heiki töötas aastaid kutselise autojuhina ja sõitis välismaal. Raske terviserike tabas teda Hollandis. Kui mees Eestisse jõudis, oli naise sõnul ta nagu suur täiskasvanud beebi, kes ei osanud ei süüa ega lugeda.

„Kuuuurijasse“ pöördus naine aga seetõttu, et tema sõnul on  Tartu Ülikooli Kliinikum teinud Heiki uue haigusega lubamatuid ravivigu. Mehel olid seljavalud ja urineerides tuli ka verd. Diagnoosiks sai ta neerukivid. Perearst saatis mehe kohe Kliinikumi uroloogi vastuvõtule. Õige pea pääses mees ka protseduurile, mis pidi ta neerukividest vabastama. Neerudesse viidi torud, mille kaudu oli võimalik neerukivisid puhastada ja kehast välja viia.

Kui protseduur oli lõpetatud, saadeti mees koju ja öeldi, et kõik on korras. See kõik juhtus 2013. aastal. Mehel oli parem olla vaid mõned päevad, siis hakkas mehel jälle halb ja naine otsustas ta uuesti uroloogi vastuvõtule viia ja tegi seda korduvalt. Et arst midagi iseäraliku ei märganud, tuldi alati sama targalt tagasi. Vereanalüüs näitas aga põletikku ja nii saatis üheksa kuud hiljem perearst mehe uuesti uroloogi juurde.

Mees läkski uuesti, kuid Zojat sisse ei lubatud. Kui naine hiljem siiski küsis, millest räägiti, saadeti nad sama targalt koju tagasi ja Heiki eestkostjana ei saanud Zoja endiselt mingit infot. Mehele kirjutati rohud, kuid põletik ei kadunud kuskile ka nende võtmisel.

Perearst saatis ultrahelisse ja ütles, et nagu oleksid jälle kivid. Mees pandi uuesti järjekorda. Kolm aastat hiljem (2016. aastal) sai mees uuesti sama arsti juurde, kes eemaldas tema neerukivid ja avastas, et neerukivide eemaldamisel jäeti torud neerudesse ning ahhetas, et mees on kolm aastat niimoodi ringi käinud. Seegi avastati alles tomograafias. Zoja sõnul sõimas uroloog esimese hooga arsti, kes need sinna unustasid ja siis avastas, et unustaja oli tema ise. Seepeale määras arst kiiresti päeva, millal need torud ehk stendid eemaldada. Selleks tehti mehele üldnarkoos.

Neerudesse jäänud stendid olid kolme aasta jooksul muutunud tikutopsi suurusteks ja nende ümber oli tekkinud jääkainetest tahke kiht. Neid oli võimalik eemaldada ainult operatsiooniga.

Zoja sõnul mulksus pärast operatsiooni mehel kõht, ta hingeldas, ei suutnud jalanõusid jalga panna. Arsti sõnul oli see kõik aga taas normaalne. Öösel hakkas mees aga niimoodi kõõksuma, et naisele tundus, nagu jääks kaasal hing kinni. „Tal oli septiline šokk!“ sõnab naine. „Ehk praktiliselt oleks surm tulnud, kui ma ei oleks kiirabi kutsunud,“ lausub naine, pisar silmis.
Haiglas selgus, et neerudesse unustatud stendide eemaldamise ajal oli arst kogemata teinud lõike ka jämesoolde. „Operatsiooni käigus torkas arst kogemata poolesentimeetrise augu jämesoolele ja ta ei märganud, et kõik see roe jookseb inimesele kõhtu!“ on naine endiselt šokeeritud. Mees langes koomasse ja naisele öeldi, et tuleb ennast kõige hullemaks valmis panna.

Pool aastat pidi naine voodihaiget meest hooldama, sest mehele paigaldati stoom ehk voolik, mille kaugu juhiti seeditud toit välja. „Ta kitkus koguaeg seda stoomi ära. Magad tema kõrval ja tunned, et sitahais...“ kirjeldab naine vahepealset elu.

Et kliinikumilt valuraha saada, võttis Zoja endale advokaadi ja mõne kirja koostamine läks talle maksma 2000 eurot. Summa, mida Zoja advokaadid ravivigade eest nõudsid polnud ka väike - 50 000-75 000. Naine võttis ühendust ka sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuste ekspertkomisjoniga, kelle poole pöördutakse ravivigade puhul.

Komisjon leidis, et stendide väljavõtmine oli raviviga. Stendide eemaldamiseks tehtud operatsiooni käigus jämesoole vigastamist aga raviveaks ei loetud.
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisene erapooletu ekspert aga ütles, et tegemist on hea arsti ja tema sõbraga, kelle kohta tema halba öelda ei saa. Zoja tunnistab, et tal lihtsalt ei ole raha, et kallist advokaati võtta.

Kindlustusfond oleks üks lahendus, kuid sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juhi Heli Paluste sõnul läks kindlustusfirmadel siiski kuni kaks aastat, et vastavad fondi luua, isegi kui seadus nendeks selle aasta lõpuks vastu võetaks.
Raha puudumisel on täna inimesel aga peaaegu et võimatu haiglalt hüvitist saada.

Tartu Ülikooli Kliinikum raviviga aga ei tunnista, hoolimata komisjoni otsusest. Kliinikum intervjuust keeldus, kuid vastas kirja teel, et kuigi komisjon oli algselt raviviga tunnistanud, muudeti hiljem otsust.

Kliinikumi sõnul kutsusid nad Heiki tagasi stende eemaldama juba 2013. aastal. Zoja sõnul on see digiloosse lisatud aga hiljem. Zoja ja Heiki on nõutud, neil puudub igasugune võimalus haiglalt raha saada.