Eesti

Stsenarist Mihkel Ulman kirjutas Läti lastele uue krimisarja: lastele ei saa hinnaalandust teha! 

Andra Nõlvak, 28. veebruar 2019, 11:36
Mihkel Ulman Foto: Martin Ahven
Mihkel Ulman on menukas kirjanik ja stsenarist, kelle sulest valmib „Kättemaksukontor”, mis on hulluks ajanud ka väikesed lapsed. Nüüd on mees kirjutanud lastele uue krimisarja, küll aga Läti, mitte Eesti lastele!

„Vana aia saladus” on Ulmani sõnul seikluslik lastesari, mis räägib ühest vanamehest, kes elab oma vanas majas keset uuselamurajooni. See on naabruskonna laste mängumaa, kuid vanamees üritab neid sealt ära ajada. Selleks on ta aga liiga vana ja väsinud, samas saavad lapsed teada, et sama territooriumi tahab üks ärimees kahtlastel eesmärkidel endale saada ja lapsed konsolideeruvad vanamehega, et võidelda ärimehe vastu. „See aed peidab endas suurt saladust, sest see vanamees on leiutanud kõrvitsa kasvatamise kiirendi! Ühesõnaga selline pooleldi fantastiline lugu, pooleldi loodust kaitsev,” avab stsenarist neljaepisoodilise sarja sisu.

Idee Lätti lastesari kirjutada, tuli naaberriigist. „Kunagi ma kirjutasin ETV 2-le sellise sarja nagu „Väikelinna detektiivid”, mis dubleeriti nii läti, leedu kui ka saksa keelde. Ühesõnaga jooksis see ka Lätis ja seal üks produtsent nägi seda sarja ja tal tekkis idee, et prooviks ka seda formaati – neli osa ja nende põhjal vändatud film,” räägib Ulman.

Samal teemal

Et sari ka meie lasteni jõuaks, peavad Läti riiklik televisioon ja meie ERR omavahel läbirääkimisi pidama. „Ma väga loodan, et jõuab, sest see on suhteliselt põnev sari, aga mina ei saa siin millegagi kaasa aidata.”

Mille poolest erineb aga lastele kirjutamine täiskasvanute sarja kirjutamisest?

„Ega ta erinegi. Lastele ei saa hinnaalandust teha! Kirjutamise protsess on täpselt samasugune, sama raske,” ütleb Ulman. „Kindlasti peab olema mõõdukam, eriti teravkohtade osas, sest üks on ikkagi lastele suunatud ja seal on kindel vanusepiirang. Aga see, et lapsed on hakanud „Kättemaksukontorit” vaatama, on puhtalt see probleem, et neil pole piisavalt sarju, mida nad tahaksid vaadata,” on Ulmani sõnul lastele sarju liiga vähe.

Mehe sõnul noortesarju mitte ei võiks, vaid lausa peaks rohkem olema, kuid ilmselt ei tasu see ära. „Mina kirjutaksin väga hea meelega lastele kriminaalsarju, mis oleks palju mahedamad, leebemad ja sõbralikumad!”

Lätis jooksma hakkavast sarjast on juba kinolinale jõudnud ka film, mis on sarja materjalist kokku monteeritud. Täpselt nagu „Väikelinna detektiivid” tuli – ka see oli sarja materjalist kokku pandud.

Lisaks on ta kirjutanud veel lastefilme, näiteks „Supilinna salaselts” ja „Röövlirahnu Martin”, lastenäidendeid ja raamatuid.

Hetkel võtab aga „Kättemaksukontor” kogu tema võhma. „Seda on ikkagi väga keeruline kirjutada. Selle süžee on palju keerukam. Ma pean iga osa eraldi välja mõtlema. Täiesti erineva loo ja otsad kokku viima ja muutma selle võimalikult keerukaks, et vaataja saaks ka kaasa nuputada.”

Ideid Ulmanil on ja ka pakkumisi on tehtud, kuid ta pole kindel, kas ta kõiki teha jõuaks, just ajapuuduse tõttu. „Lätis ootab juba ammuilma üks film tegemist. Minu poolt on stsenaarium juba ammu valmis kirjutatud, aga see on väga-väga mahukas, suure eelarvega ja seda ei ole nii lihtne toota ja käima lükata,” tunnistab mees.