Eesti

Trummar Borka võitlusest vähiga: sa ei ole pärast sellist haigust enam kunagi endine (6)

Toimetas Terttu Jazepov, 5. veebruar 2019, 22:32
BorkaFoto: Arno Saar
„Mul hakkas tulema väike palavik. Igapäevaselt 37,4 kraadi kandis. Arvasin, et väljas on talv ning võib-olla sain kuskilt külma. Tassid trumme ja oled natuke higine, kuskilt puhub tuul,” meenutab Trafficu trummar Borka saates „Radar”, kuidas jäi 2015. aasta novembris järsku haigeks. Hiljem selgus, et trummaril on vähk.

Põhjusest ei saanud alguses aru ei Borka, kodanikunimega Boris Hrebtukov ega tema perearst. „Jaanuaris (2016 – toim.) mõtlesin, et nüüd on aeg puhata. Palavik aga ära ei läinud ning läksin perearsti juurde, kes kirjutas mulle antibiootikumid,” räägib ta. Ravi toimis ning palavik kadus.

Lümfoomi puhul on tegemist vereloomekasvajaga ning haaratud on eelkõige lümfisõlmed. „Alatüüpide prognoos, ravi, esinemissagedus, vanuseline sagedus – need on täiesti äärmusest äärmusesse,” selgitab PERHi Hematoloogiakeskuse juhataja Mariken Ross. Arsti sõnul on teatud juhtudel tegemist kroonilise haigusega, mis võib kulgeda aastakümneid. Kuid on ka juhtumeid, kui haigus on agressiivne ja ääretult kiire arenguga, mis kasvab ja levib päevadega. „Seal on kriitiline jõuda loetud nädalatega mitte ainult arsti juurde, vaid loetud nädalatega ravini,” räägib ta, et selle vähitüübi puhul ühtset juhist ei ole.

Borka suunati kohe Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Arst katsus sõlmi ning ütles, et need on suurenenud. Biopsia tõi negatiivse üllatuse – trummaril oli Hodgkini lümfoomi neljas staadium. „See ei olnud selline „ah, selge”. See oli ikkagi löök,” tunnistab muusik. „Hematoloog ütles, et selle haiguse puhul tuleb läbi teha keemiaravi. Olin valmis sellega alustama. Mis valik mul oli?”

„Ma ei osanud inimestele öelda, kas saan homme kodust välja.”

Esimene keemiaravi tehti Borkale 2016. aasta aprillis. Kolme päeva pärast haiglast koju saades pidi ta ise endale süsti tegema, kuid raviainete suhtes tekkis järsk vastureaktsioon. Pärast raviaine vahetamist läks asi paremaks. Trummari igapäevane ravimiannus oli hiiglaslik. „Arvan, et sõin iga päev umbes 40 tabletti. Mul oli tegelikult petlik tunne – sain aru, et mul on kõht täis ning rohkem ei ole vaja, aga tahtsin kogu aeg süüa,” räägib ta. Vee maitse muutus magusamaks ning ei toonud enam endist värskendust. Ka koordinatsioon muutus ning asjad kukkusid tihti käest maha. „Ma ei ole ühtegi korda sellel ajavahemikul oksendanud, kuid see-eest on mul olnud igasuguseid muid asju.”

Järgmiseks läks Borka operatsioonile. Rinda tehti auk, et keemiaravi paremini mõjuks. Ühel hetkel näitasid uuringud, et ravi toimib. Samas läks enesetunne aga halvemaks. Hemoglobiini tase jäi Borkal liiga madalaks. „Veres ei ole hapnikku. Ma elan teisel korrusel, siin on täpselt kolm treppi, et üles tulla. Jalutad ühe trepi ära, puhkad minut aega ning siis lähed edasi. Niimoodi viie minutiga võib-olla saad ülesse,” naerab trummar oma toonase jõuetuse üle. „Kui olid n-ö paremad päevad, siis jalutasin. Kord jalutasin 200 meetrit ja mõtlesin, et kaugemale enam ei lähe, sest ei saa koju tagasi.”

Keemiaravi järel tehtud uuringud tõid positiivse vastuse: haigus on alla andnud ning uut keemia- või kiiritusravi pole vaja teha. Miks vähk tekkis, et tea Borka siiani. Lümfoomi puhul pole tegemist ka geneetilise haigusega. „Meil ei ole ühtegi võlukepikest. See on ka põhjuseks, miks meie haigustel ei ole mingisugust skriiningut (sõeluuringuga kindlaks tegemist – toim.),” tunnistab Ross. „Stress on üks faktor, mis võib sellist haigust või üldse onkoloogilisi haigusi tekitada,” arvab Borka.

Pärast haigust muutub suhtumine elusse

Trummidel harjutamist Borka ravi ajal ei lõpetanud. „Mitte ainult selleks, et vormis püsida, vaid psühholoogiliselt,” selgitab ta. Keemiaravi ajal valmistus Borka ka sisseastumiskatseteks ning ta võetigi vastu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse. „Mäletan, et tegin eksami ära. Keemiaravi ajal on periood, millal teistega, eriti suure seltskonnaga suhelda ei soovita, sest keegi võib haige olla. Sinu immuunsus on aga täitsa maas. Olingi pärast kaks nädalat haiglas. Kuid sain akadeemiasse sisse!” rõõmustab mees.

Borkat aitas teiste kogemus. Talle kirjutasid inimesed, kes on haiguse seljatanud ning nüüdseks pere loonud. Üks neist oli sõber Ameerikast. „Temaga suhtlemine aitas aru saada, et mul on võimalus sellest välja tulla ning oma eluga edasi minna,” tunnistab muusik. „Kui mina saan oma poolt selle intervjuu järel kedagi kas või sõnaga aidata, on kõik juba seda väärt. Ma olen Facebookis täitsa olemas. Olen valmis suhtlema, sest tean, et see aitab,” lausub trummar.

Pärast vähidiagnoosi on Borka hakanud rohkem mõtlema, kuidas ja mille jaoks ta elab. „Muidugi muutub ka suhtumine elusse. Hakkasin kindlasti igat oma päeva rohkem hindama. Sa planeerid oma elu võib-olla mitte küll kümneks ega viieks aastaks, aga aastaks-paariks. Rohkem tegeled just momendis. Arvan, sellised haigused muudavad sind terveks eluks. Sa ei ole pärast sellist haigust kunagi endine.”

Vaata täispikka intervjuud Borkaga Radari veebilehelt.

6 KOMMENTAARI

b
Borkale 6. veebruar 2019, 23:02
oleme saatusekaaslased. Ja võin kinnitada, et see haigus tõepoolest muudab inimese maailmavaadet, ükskõiksus hakkab häirima ja tekib soov maailma parandada. Edu sulle Borka! Loodan, et jääd puhtaks.
h
hmm 6. veebruar 2019, 11:24
nii see kui ka veel teisigi haiguseid muudab inimest jäädavalt. vahel õnnestub, et positiivses suunas. olen ka ise väärtused ümber hinnanud ning kavatsen siit edasi rohkem ühiskonna heaks panustada. respekt!
Loe kõiki (6)