Sarjad

Kokkuvõte konverentsilt „Eesti seriaalitööstus – mis teel me oleme?“ | Raivo Suviste: Eesti seriaal on tupikteel. Sõltume kanalite tellimustest: kui üks kanal paneb pillid kotti, siis sinna seriaale ei jää (23)

Keit Paju, 15. jaanuar 2019, 13:50
Raivo SuvisteFoto: Alar Truu
Aasta 2018 oli oluline nii Eesti Vabariigi kui ka Eesti teleseriaalitööstuse jaoks. Koos Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga jõudis ka Eestis toodetud teleseriaalide arv sajani. Sel puhul peeti täna BFM-is konverentsi „Eesti seriaalitööstus – mis teel me oleme?“

Toome teieni huvitavamd repliigid ja nopped erinevatest ettekannetest ja diskussioonidest.

Samal teemal

Paneeldiskussioon: Eesti teleseriaalid näitleja pilgu läbi. Karin Rask, Elina Reinold, Elisabet Reinsalu, Märt Pius, Taavi Teplenkov, Üllar Saaremäe.

Üllar Saaremäe: Kogemuste põhjal võiks öelda, et midagi muutunud ei ole. Eks näitlejal on täpselt samasugune koormus põhitöö teatri kõrval. Sisulise, välise ja visuaalse osas on muutunud. Mis puudutab organisatoorset osa, siis on see muutunud loomulikult. Teatrietendustel on proove enne etendust mitu kuud. Seriaali puhul ei olegi mõnikord proove. Kuidas saada inimesi näitlema, seda režissöör aga teinekord ei tea. 

Taavi Teplenkov: Tundub, et välismaal tehakse filme 14aastastele ja teismelistele ja seriaale teadlikumale vaatajaskonnale. Eestis on seriaalid suunatud vastupidi 14aastastele. Minu unistus oleks see, et erakanalid lõpetaksid reitingute taga ajamise. Võiks harida publikut ja teha kvaliteetsarja. Publik vaatab seda, mida näidatakse. Minu utoopias on see, et kui inimesed saaksid valida väärtasju.

Elina Reinhold: Loomulikult on oluline hea stenaarium, operaator, produtsent. Näitlejana saan ma üsna hilja teksti. Tõnis Niinemetsa mõte, et põhinäitlejad kokku kutsuda, et tahaks enne teada, mis seriaaliga tegemist on. Kui oleks natuke rohkem aega.. aga on vaja ära toota, sest kogu aeg on kiire. Ja tõesti iga asja eest ma ei küsi raha. Aga kui mingi asi on meil päris hästi välja tulnud, siis kui ma pean seda oma põhitööks, siis selle eest ma tahaksin raha. Praegu pean ma tegema teatritööd, et ära elada.

Elisabeth Reinsalu: Oleme näitlejatena õnnelikus olukorras, et saame lisaks teatrile teha seriaale ja filme. Igalpool mujal maailmas on teistmoodi. Suuremas riigis on professionaalne kihistumine suurem. "Pilvede all" tegemise üheksa aasta jooksul on tulnud uusi inimesi, kes on väga professionaalsed. Nii sisuliselt kui vormiliselt on asjad edasi läinud. Inimesed ja ka näitlejad on väga erinevad. Siin on kindlasti mingi kesktee. Rollijoonisest peab rääkima. Kolme seriaali puhul, milles olen osa võtnud, olen saanud režissööri usalada. Kui tunnen, et mind usaldatakse, siis teen seda rõõmuga.

Karin Rask: Mina valin seriaalis osalemise tegelikult stsenaariumi ja meeskonna järgi. Alustasin 15 aastat tagasi. Professionaalsuse aste on muutunud väga palju edasi. Räägin küll enda eest. Seriaal ei ole kuidagi halvem. Sellel ajal, kui meie õppisime koolis, siis oli ehk selline suhtumine, et teater oli oluline. Aga kui seriaali teete, siis tehke seda nähtamatult. Seriaal on tegelikult ju filmist mööda läinud.

Teleseriaalide promomisest ja suhtlusest ajakirjandusega: 

Taavi Teplenkov: Hea meelega räägin sarjast, kedagi ei huvita see. Kõik tahavad teada eraelust. Kokkuvõttes ma ei tee ainult sarjale reklaami, vaid ka kanalile. Martin Algusega tegime krimisarja, pikad võttepäevad. Üks päev oli vaja minna stuudiosse, et teha kanali reklaamklippe. Ma teen selle ära, tean aru, et see on vajalik. Minu aega kulub selleks terve päev. Ainus inimene seal kolmekümne inimese seas, kes seal ringi jooksevad, kes selle päeva eest palka ei saa, olen mina.

Märt Pius: Tasuta tööd ma ei viitsi teha. TV3-s pildistamise päeval võiks selle eest ikkagi maksta. Tulla kokku sarja tegijatega kolm korda, seda ma viitsiks. See on ka rolli huvides. Kui ma lähen seriaali näitlema, näeb seda rohkem inimesi, kui aasta jooksul teatrietendusi kokku. Sinna ei minda käega lööma.

Üllar Saaremäe: Seriaali turundus on näitlejatöö osa. Kui pead leidma selleks eraldi tasuta päeva, siis see tundub veider, seetõttu, et kui kõik teised selle eest palka saavad, siis miks mina ei peaks saama.

Taavi Teplenkov: Promo on vaja, aga minu eraelu ei kuulu ühegi sarja promomisse.

Paneeldiskussioon: Eesti seriaalitööstus – mis teel me oleme? Arutlevad Toomas Kirss, Raivo Suviste, Paul Aguraiuja, Martin Korjus, Birk Rohelend, Urmas Eero Liiv.

Raivo Suviste: Eesti seriaal on tupikteel. Me sõltume kanalite tellimustest, üks kanal paneb pillid kotti, siis sinna seriaale ei jää. Telemaastik muutub, see tähendab, et õhku tulistatud reklaamisadu tulevikus ei toimi. Ka Netflixi taolist süsteemi ei saa eesti turule kunagi tulla, sest meil ei ole kedagi, kes suudaks seda kinni maksta, just eesti keeles. Baasi kohapealt on see põhiprobleem, kuidas me hakkame edasi minema, kallemaid seriaale saabki teha ainult nii, et iga saja aasta tagant tehakse üks „Pank“ ja teised vaatavad pealt. Iga asi algab loost, ka kanalit juhtinud inimesed tõdevad, et heade lugude leidmine on palju suurem probleem, kui hommikul nimetatud probleemid ümbrikupalkadega või stsenaristidega. 

Häid ideid on väga vähe. Oleme kahjuks selles konnatiigis, kus me oleme. Me peame elame selles olukorras, kus me oleme. Kõik ei saa sõita ei Soome või Taani, et minna seriaali tegema - eesti keel saab meile takistuseks. Tele on väga palju muutuses ja ma ei tea, kuidas raha hakkab eratelekanalitesse tulema.

Toomas Kirss: Tegelik olukord on naljakas. Kui meil on 100 seriaalikirjutajat, filmitegijat, muusikakirjutajat… meid on miljon – me peaks olema väga õnnelikud, kui meil on paar-kolm head seriaalikirjutajat ja -tegijat, filmitegijat. Andekate inimeste hulk on tegelikult piiratud, selles ongi probleem. Kui kirjutataks normaalseid lugusid, siis neid ka tehakse. Kui mina olen oma reality või seriaaliideedega kanalite juurde, siis mulle on alati antud roheline tuli. Kõik algab heast kirjutajast. Hargla on kindlasti hea romaanikirjutaja, aga kirjutada telestsenaariumit, tulemus ongi käes, et seda ei vaadata, seda on keeruline teha ja mõttetu vaadata. Hargla kirjutagu „Melchiorit“ edasi, öelda, et teletegijad ei oska tema kirjutatust teha šedöövrit, on vale. Stsenaariumi puhul peab hakkama pilt jooksma. Mingid inimesed, kes on kirjutanud ühe või kaks sarja, võtavad kätte ja hakkavad õpetama, kuidas kirjutada. Ei ole võimalik õpetada seriaali kirjutama, see kas tuleb või ei. Tuleb leida inimene, kes oskab kirjutada. Kirjutajaid kahjuks on vähe, kui on hea idee ja kihvt asi, jutt, et kanalid ja juhid suunavad, on õige, aga nad ei ütle ette, kuidas tegema peab – et on vaja teha kaubanduskeskuses, sest meil on sisuturundust vaja teha. See on absurd.

Seriaalimaastikuga ei ole tegelikult midagi lahti. Neid toodetakse tohutult. Iga kuu tuleb ligi sada seriaali Ameerikas. Ta tuleb ja kohe kustub. Kui siin räägitakse, et Eesti on kuidagi ummikus, siis toimub siin väga palju. Maailm on lihtsalt fragmenteerunud. Meil tuleb ka see murdepunkt, aga midagi hullu lahti ei ole.

Martin Korjus: olukord on s*tt jah. Kuigi tegelikult pole meie seriaalitegijatel ju viga midagi. Minu kui režissööri unelm oleks see, et aega oleks rohkem sarja toota, kahe nädala asemel pool aastat oleks aega. Mina ei ole kunagi teinud sarja, mis oleks enne eetrisse minekut valmis saanud. Telekanal vaatab iga hooaja eel, mida teha saab, mis võimalused on rahaliselt.

Koostööd tuleb teha, aga koostöö peab olema vastastikune. Mina pean seda lugu suutma jutustada. Täna on läinud tõesti stenaristide tapalahinguks, tegelikult ei ole asi nii hull. Meil on teatav hulk seriaale, mida on võimalik ekraniseerida. Tihti on see, et noored ei jõua oma hetke ära oodata ja praktiseerida. Meil ei ole seda praktikat. On romaanikirjanikud ja on stenaristid. Noored peavad andma võimaluse praktikaks. Läheb viis sarja tuksi, kuues võibolla õnnestub

Birk Rohelend: Vaatajal tekib harjumus, et ta tahabki näha seda, mida ta on harjunud. Seda on raske kõigutada, kui tulevad uued sarjad, antakse neile lühike eluiga. Stsenaristina tahaks tegelikult kirjutada midagi muud, aga žanrites on sisse töötatud brändid, mida inimesed tahavad vaadata. 

Paul Aguraiuja: Kuidas luua süsteemi, et produtsendid oleksid ambitsioonikamad? Produtsent peab enda jaoks selgeks mõtlema, kuhu ta tahab seriaali müüa. Riigil ei ole vaja panustada sundkorras seriaali tootmisesse.

---

Miks ei võiks erakanalid harivat sisu teha?

Kommertstelevisioon ei tegele harimisega, sellega tegeleb ERR. Kommertstelevisioon tegeleb kasumi teenimisega. Kommertskanal küll üritab vaatajat harida, aga kui oleme sellele alla kirjutanud, oleme ninali käinud. Vaatajanumbrid seda ei õigusta. Paraku oleme sellises situatsioonis, et meie ei saa harimisega tegeleda, vaid meie tegeleme kasumi teenimisega.

Eesti seriaali iseloomustab:

Kiirus ja odavus: eesti seriaal on umbes kümme korda vähema raha ja ajaga tehtud kui mujal maailmas. Kvaliteet on hüplik.

Meelelahutuslik: publiku hulk on väike, nišitoodete jaoks pole ruumi, populaarsed on komöödiad ja suhtedraamad.

Seriaal on eesti keeles: seriaali vaatajal on nii parem sarjaga samastuda. Enim soovib telepublik näha eesti näitlejaid. Vähem võiks seriaale sisse osta, pigem võiks rohkem eestipäraseks välismaiseid formaate mugandada.

Eesti seriaali roll kultuuriruumis:

Eesti seriaali ei nähta osana kultuurist. Teleseriaale ei toetata, ega arvustata korralikult. Tegijatel puudub eesmärk midagi mõjutada.

Eesti seriaal on eesti elu dokumenteeriv (näiteks suur arhetüüp on „Õnne 13“), jäädvustades aja- ja eluolu. Eesti seriaalid jäädvustavad ja teevad tuntuks ka kodumaised näitlejad.

Kodumaiste teleseriaalide tegemine aitab käsitööoskuseid parandada: nii filmitegijad kui näitlejad saavad end arendada.

Mis kodumaises teleseriaalis publikut puudutab, mis tema jaoks töötab?

Karakter või näitleja peab töötama ja tegelasele peab saama kaasa elada. Tegelane peab olema inimlik ja näitleja peab teda hästi mängima.

Peab olema töötav kontseptsioon, seriaalsus peab olema sellesse sisse kirjutatud.

Lisaks peab olema seriaalis „müstiline miski“: selle võib ära rikkuda pildikeel, vale näitlejavalik, vale muusika valik, vale eetriaeg ja sada muud asja.

Mis tõstaks kodumaiste seriaalide kvaliteeti?

-        vähem sarju

-        vähem osasid

-        riigi toetus

-        lisaraha ehk lisaaeg

-        mitmekülgsem teleharidus

Gert Kiiler: seriaalide kvaliteet kannatab raha- ja ajapuuduse all

Millest unistab stsenarist?

Jube tore oleks, kui hea stsenaariumi kirjutamine sõltuks ainult sellest, et ma valdan tehnikat ja hakkan kirjutama. Aga mängu tulevad aeg ja raha. Mina tunnen kõige rohkem puudus ajast, aga see sõltub rahast.

Kui kirjutamiseks isegi aega jätkub, siis hästi suur puudus on sellest ajast, kui tekst on valmis ja kaamera pannakse käima. Stsenaarium läbib pika jada, kuniks tekst saadetakse näitlejatele ja läheb käima. Siis tehakse imekähku see kõik kokku.

Mida mina tahaks? Ma tunnen puudust sellisest ametist nagu toimetaja, keegi, kes vaataks värske pilguga stsenaariumi üle. „ENSV“ puhul oli Villu Kangur selline mees, kes vaatas minu tekstid üle, ta tegi ära töö, mida ta tegelikult ei peaks tegema. Peaks olema inimene, kes teeb stsenaristiga koostööd. Või teha koostööd lavastaja või režissööriga. Mitte, et lavastaja teeb oma tööd ja siis pärast ei tunne oma lugu ekraanil ära.

Mul on hea näide, kuidas seda saab teha: kui tegime „Hajameelselt abielus“, teise hooaja lavastaja oli Tõnu Oja. Ta töötas mu teksti läbi ja ma arvan, et see sai tema kui lavastaja jaoks palju selgemaks ja vaataja jaoks läks ka kõik väga täpseks. Kui seda saaks rohkem, oleks kõigil hea.

Järgmine etapp on see, et kui tekst on valmis, oleks vaja enne kaamera käima panekut proovi teha, mitte seda, et sina tuled vasakult, mina paremat, vaid ka sisulist, et näitlejal on sel hetkel tekst peas ja siis on võimalik lihvida nagu teatris. Muidugi seda aega meil ei ole, seda pole, sest raha ei ole. Selge, et näitleja ei ole sel palgal arenenud, ta töötab ikkagi teatris või mujal, lihtsalt käib vahepeal meil. Need võtte-eelsed proovid peaksid olema, et rõhud oleks paigas.

Kui alustasin kirjutamist ja õpikut polnud, võtsin oma lemmiksarja „Sõbrad“ ja kirjutasin neli osa lihtsalt maha. Üritasin selgeks teha, kuidas see kirjutatud on. Tuli välja, et see tekst polnud üldse nii naljakas, kui ekraanil. See tähendab, et ekraanil paneb teksti elama näitleja. Ekraanil meil on seda vähe, mitte, et näitlejad oleks andetud, lihtsalt pole aega lihvida. Vaatajat see ei huvita, tema mõtleb, et ameerika omas on jube täpne, miks meil seda pole?

Ma ei ole olnud ühelgi võttel, kus me ei jääks ajahätta. Kui tahaks midagi lihvida, siis tegevprodutsent ütleb, et ühel hetkel peab tehnika tagasi olema…Viivitused võivad tulla tekstikomistustest ja juhtuvadki need asjad, mis stsenaristi kurvaks teevad – kõik on nagu tehtud, režissööri jaoks on duublid olemas, aga kui montaažiks läheb, on stsenarist jälle asjast kõrval ja seal võib juhtuda, et sisu poolest läheb vigane asi eetrisse, sest monteerija ei jälgi teksti. Tema vaatab pildiliselt kõige täpsemat duublit.

Meil oleks vaja inimest, kes on tekstiraamatuga kogu aeg võttel kohal, ajab sõna-sõnalt järge, ta võib võtte peatada ja öelda, et siin oli eksimus ja teha uuesti. Aga jällegi aeg…ma olen näinud, et midagi läheb valesti ja ma ei julge midagi öelda, sest ajahädas oleme niigi.

Ühes episoodis kasutatavate näitlejate arv on piiratud, aga vahel tahetakse uhkemat asja teha, kus on rohkem tegelasi ja keerukamaid sündmuseid, ja ajad eelarve lõhki. See tähendab, et tuleb kuskilt vähemaks võtta. Kogu aeg peab mõtlema, kuidas väljamõeldud stsenaarium klapitada, et oleks võimalikult vähe võttekohti ja tegelasi, sest muidu on aja ja rahakadu suur. „ENSV“ puhul mulle öeldi hooaja lõpus, et tohid kasutada ainult nelja näitlejat kuue-seitsme asemel.

Kuna näitlejate arv on piiratud ja tasu saadakse osa pealt, on raske tuua sisse inimest, kel on näiteks ainult üks repliik, ütleks ühe püandi. Režissöörile ei saa öelda, et maksa talle nüüd selle eest tasu. Välja minnes tuleks kirjutada paar stseeni, sest mis me selle ühe pärast välja võttele läheme.

Stsenaariumit tuleb jälle ka muuta siis, kui mõni näitleja on filmivõtetel ja režissöör ütleb, et ära talle praegu kirjuta. Tuleb jälle valedele asjadele keskenduda ja mööndusi teha stsenaariumis.

Ka stsenaristid peavad mitut tööd korraga tegema, ühe stsenaariumi kirjutamisega ära ei ela. Pealegi, raha ei saa siis kui üks osa ära kirjutatud, vaid siis, kui seriaal eetris on.

Produtsendid ei ole pahad, nad üritavad hakkama saada selle rahanatukesega, mis kanal annab. Lähiajal kuuldavasti ei anna üldse osad kanalid mingit raha.

Kuidas stsenaariumeid paremaks muuta? Eestis on selline traditsioon, võibolla lähiriikides on sama, et üks stsenarist kirjutabki terve stsenaariumi, aastaid või aastakümneid. Kui kaua suudab üks inimene hoida seda asja piisavalt värskena? Kui jätta kõrvale autorisarjad, siis stsenaristid ja režissöörid vahetuvad. Oleks vaja loomingulist produtsenti, kes haldaks seda kõike. Inimene, kes mõtleb sarja välja on mujal maailmas see loominguline produtsent, tema juhib kogu loomingulist poolt, kui on lisastsenaristid, on nemad ka tema kontrolli all. See aitaks selle vastu, et seriaal ekraanile täiesti erinevalt kirjutatust jõuaks.

„ENSV“ puhul oleme kakelnud produtsentidega, režissööridega, solvunud. Aga see on asja eest olnud, ei ole lappama läinud ja lõpuks ühtse asjani jõudnud.

Kui on olemas loominguline produtsent, on võimalik ka stsenariste vahetada. Mina näiteks kirjutasin ühe osa „Naabriplikat“ ja mõned osad „Papasid Mammasid“. Jube kihvt on minna oma mugavustsoonist välja, sari läheb värskemaks, stsenarist areneb.

Vaja oleks ka näitejuhti lisaks režissöörile, siis on tulemus palju täpsem. „ENSV“-s on selleks Ain Mäeots. Suur osa „ENSV“ edust tulenebki see, et näitlejatega tehakse tööd, mitte ei panda lihtsalt kaamerat käima ja tehakse ära.

Margit Keerdo-Dawson: kõigepealt tuleb teha korda põhiasjad ja eesti seriaalide töökultuur

Mulle tundub, et peame rääkima asjadest, mis on enamuse jaoks iseenesest mõistetavad.

Mis aitavad kaasa eesti telesarjade jätkusuutlikkusele? See, et stsenaristid üldse eksisteerivad, et neil on tööd ja nad saavad erialaselt küpseda. Mõistlikud töötingimused ja ajagraafikud. Ja usaldus. Selged kokkulepped, stsenarist usaldatakse ja stsenarist usaldab teisi.

Mind paneb jätkuvalt imestama, mis on viimastel aastatel toimumas eesti telemaastikul. On iseenesest mõistetav, et kui töötaja asub tööle, ta saab tasu, ega pea seda kuude kaupa, maksab maksud ega maksa ümbrikupalka. Me ei ela 90ndates, kus asjad nii käisid. Terves riigis on töökultuur edasi arenenud, kuid seriaalimaastikul on neid, kes ei ole sellega kaasa tulnud. Samal ajal tahame kutsuda koostööpartnereid välismaalt…

Probleem on autorsus: nimi on tiitrites, aga inimene suudab vaevu oma materjali ära tunda. Osade sarjade puhul ei teagi, kes on stsenaristid.

Eestis on kaua olnud stsenaristide põud, stsenaariumit kirjutasid inimesed, kes audiovisuaalset formaati ei vallanud. Nüüd, kui neid on, on suhtumine jäänud samaks, et inimene, kes filmi loo välja mõtleb, ei ole see päris tegija ja tema materjali peab ringi tegema.

Stsenarist oskab kirjutada aga loo filmilikuks. Kui see vajab tööd, muudavad nad seda. Nad tahavad tagasisidet, stsenaariumi lihvimine ongi nende töö.

Stsenarist peab olema professionaalne, tundma oma valdkonda ja selle alavaldkondi.

Mõistlik ajamaht: stsenarist ei kirjuta tervet sarja ühe kuuga või ühte osa paari päevaga. Filmi kirjutamine võib võtta aastaid. Sarja kirjutamisele nii palju aega ei kulu, kuid peab arvestama, et stsenaariumi kirjutamine ei ole lihtsalt trükkimine.

Probleem on siis, kui muutused on tehtud stsenaristi selja taga, see on ebaõiglane, sest tema nime all on avaldatud lugu, mis on vaid osaliselt tema looming. Oluliste muutuste kohta ei tuleks teada saada siis, kui see juba ekraanile on jõudnud.

Kuid stsenarist peab olema valmis, et ekraanil ei ole sari samasugune, nagu ta seda ette kujutas. Kuid teksti muutmiseks peab olema luba, vastasel juhul on tegu autoriõiguste rikkumisega. Stsenarist ei saa sel juhul koostööd jätkata.

Stsenarist on oma ala professionaal, teda tuleks usaldada. Stsenaarium on teos, nagu romaan.

Indrek Hargla ütles, et tema loobus seriaalide kirjutamises, sest probleem on töökultuuris. Ta ei saa usaldada sarja tegijaid. Autoriõiguse seaduses on punkt teose puutumatuse kohta. Stsenaariumi muutmine stsenaristi loata peab lõppema. Kui see ei sobi, loobu sellest, või tee koostööd, et seda muuta. Rahapuudus ei saa olla ettekäändeks, stsenaristiga usaldusliku suhte hoidmine ei maksa midagi.

Stsenaristid peaksid üle saama oma alandlikkusest, ei, sina oled selle projekti üks peamiseid loojaid, kui ei ole stsenaariumit, ei ole sarja. Stsenarist on partner, kes vastutab koos teiste sarja tegijatega valminud sarja eest.

Kutsun tootjaid üles esitama stsenaristidele suuremaid nõudmisi – kas tal on teadmised, kogemused, tunneb ta spetsiifikat?

Kui kirjutavad stsenaristid lahkuvad või uued stsenaristid ei tule peale, ei saa me edasi areneda. Teeme kõigepealt põhiasjad korda, siis hakkame rääkima Netflixist ja maailmavallutamisest.