Saated

Praamikuningas Vjatšeslav Leedo pööras praamiäri investoritega koledal kombel tülli: kumbki pool nimetab teist kurjategijaks! (19)

Televeeb, 21. november 2018, 21:32
Vjatšeslav LeedoFoto: Teet Malsroos
Kui riik neilt saartevahelise praamiäri käest ära võttis, pööras Vjatšeslav Leedo oma rahastajatega, ettevõtjate Olav Miiliga ja Richard Tomingasega tülli. Karidele sõitis ka isiklik sõprus. Suhted on nii sassis, et täna nimetab kumbki tüli pool teist sisuliselt kurjategijaks," sai näha tänases "Pealtnägijas".

“Ma nimetan seda sisuliselt samaks väljapressimiseks, nagu 90ndatel teatud inimesed pressisid mingit relvaabi, raha. Praegu on elu edasi läinud,” kommenteerib Leedo.

Samal teemal

Ettevõtjat Vjatseslav Leedot kutsuti aastaid praamikuningaks, kuigi tegelikult võinuks teda nimetada vahendajaks või esindusisikuks. Tülli läinud ettevõtjad tunnistavad, et riigidotatsioonil töötanud äri oli väga kasumlik, aga kumbki leer väidab, et teine võttis enamuse rahast endale.  Kuni raha voolas oldi parimad sõbrad, aga kui riigi tellimus lakkas, kargasid ärimehed üksteisele kõrri. Nüüd Saarema laevakompanii pankrotiprotsessis hakkab kaarte segama üpris üllatav dokument. 

Raha ringles praamiäris erinevat teid pidi 

2006. aastal oli majandusminister Edgar Savisaar, kes pikendas SLK-ga liiniveo lepingut. Leedo soovis laevaparki uuendada. Tehinguga, mille maksumus oli ligi 90 miljonit eurot telliti Norrast kolm uut laeva: Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa, mis hakkasid kurseerima suursaarte vahel. Kuna Leedol kapitali ei jätkunud, meelitas ta appi kinnisvaraärimehe, Arko vara omaniku Richard Tomingase koos äripartneritega. Otsus polnud raske, sest praamiäri riigiga tõotas teha pikka ja garanteeritud kasumit. 

Ülemaailmse fintantskriisi tõttu jääb kapitalist väheks. Tollases vääringus üle miljardi suurust laevatellimuse koormat on raske teenindada, kampa kutsuti kolmas suur ärimees Olav Miil, kelle idee on laevad valmis ehitada ja edasi müüa. “Potentsiaalselt väga hea äri muidugi. Meil oli plaan 2006. aastani, 20 aastat parvlaevandust pidada Eestis ja selle kaudu raha teenida, oma investeeringutega tootlus tagasi saada,” räägib Miil. 

Kinnisvaraärimees Miil on poolmütoloogiline tegelane, kelle varade väärtust kokku hinntakase 70 miljonile eurole, rikaste edetabelis oli ta sel aastal 38. kohal.

Investorid panid laevaärisse kokku 240 miljonit krooni. Lisaks saadi Norra riigi käändusel laen 1,2 miljardit krooni. Miili sõnul kinnitas Leedo, et kuna tellijaks on riik, kellega temal on head suhted, on see lollikindel investeering. 

“Meil oli omavaheline selge kokkulepe, et meie raha ei põle ära. Ta võib öelda mida tahes täna, aga see kokkulepe oli, muidu poleks me sellesse ärisse läinudki,” nendib Tomingas. “Minu tingimus oli tol hetkel, et minu rahal on esimene prioriteet, kui saame tagasi. Kõigepealt kustutatakse need nõuded ja siis tulevad kõik teised nõuded,” lisab Miil.

Kui uued laevad 2011 liinile jõuavad joob šampanjat ja on rambivalguses Leedo. Meedia tituleerib teda praamikuningaks, aga põhirahastajad jäävad varju. “Minule sobis väga hästi, ma olin investor. Ma ei taha olla kunn ega parun, mis seal nimetati,” naerab Miil. “Meil oli vaja käilakuju, meid see väga ei loksutanud,” lisab Tomingas.

“Mina tasaarveldasin, ma vahetasin oma laenud vara vastu, sain need Saksa ettevõtted, kus laevad olid registreeritud, enda kontrolli alla. Sinna jäi üles veel kaks miljonit eurot, mis oli tasaarveldatud summast ja minu laenudest, mis olid sisse pandud,” selgitab Miil.

Keeruline oli ka laevade käitamise lahendus. Ehkki majandusministeeriumil oli leping Leedole kuuluva firmaga Väinamere Liinid, siis riigi dotatsioon, suurusjärgu 15 miljonit eurot aastas laekus Leedo teise firmasse, Saaremaa Laevakompanii. Edasi jagunes dotatsioon firmade vahel laiali: osa jäi SLK-sse, teine läks Miilile renditasudeks. Kolmas osa summast pidi kogenuma ärimeeste ühisettevõtetesse, kuid väidetavalt jättis Leedo raha endale ja jäi partneritele aastate jooksul võlgu 12 miljonit eurot. 

Leedo väidab, et ärimeestele võlgu ei ole, vaid nad teenisid hoopis kasumit

Kaebajad väidavad, et Leedo kauples riigilt välja pika ja tulusa praamilepingu, ostis nende rahadega uued laevad, aga hakkas laenude tagasimaksmise kõrval vahelt tegema, kui ärimehed võlga tagasi nõudsid, järgnesid katteta lubadused ja kurnamistaktika. 

“Alguses on raske, koostasime graafikuid, istusime advokaadibüroos, tegime graafikuid. Kogu aeg oli tal raske. Ei olnud nii lihtne, et anname kohtusse. Oleks me seda teinud, oleks asi peapeale läinud ja laevad seisma jäänud,” nendib Miil.

Leedo nimetab etteheiteid provokatsiooniks ning kohtu mõjutamiseks. Tema advokaat kinnitab, et dotatsiooni läks laenude katteks ja jäi ülegi. Leedo arvutuste järgi teenisid Miil ja kompanii oma algsed investeeringud tagasi juba mõne aastaga ning edasi oli puhas kasum. 

“Investorite panus oli suurusjärgus 18-20 miljonit. Laevad kokku maksid 88 miljonit. Nüüd kui me räägime, kes raha sai, siis kuue aasta vältel on SLK tasunud nende rahade eest 83 miljonit. Ehk, et väita, et raha jäi Leedole, on absurdne, see raha liikus saksa äriühingutesse, ehk lõpuks kasusaajale Olav Miilie. See oli muinasjutuliselt kasumlik äri tegelikult,” räägib Leedo advokaat Marko Pilv.

2016. mais kohtusid Leedo ja Miil pilvelõhkuja nurgakivi panekul, kus Leedo väidetavalt omavahelises vestluses võlga tunnistab ja klaarida lubab. “Ma mäletan ka seda ütlemist, et kui ta Regula maha müüb, mille eest riik maksis talle neli miljonit, selle raha eest lubas kõik ära klaarida.  Me ei saanud mitte üks sent,” räägib Miil. “Suuliselt võib väita kõike, aga kui te vaatate muid kokkuleppeid, siis neid tehti kogu aeg kirjalikult. Miks siis see oluline asi jäi kirja panemata?” pärib asja kohta aga Pilv.

Ärimeeste sõnul tahavad nad tagasi vaid algselt mänug pandud raha, kokku nõuavad nad Leedolt koos intressidega üle nelja miljoni euro, mis on nende sõnul niigi kompromiss. Läbirääkimised kestsid 2017. aasta kevadeni. Läbirääkimiste hulka kuuluvat ka mitmeid lubaduste murdmiseid ja juriidilisi jänesehaake. 

Miil, kes kaua ei ole Leedoga suhelnud, väidab, et Leedo olevat talle öelnud, et raha võib ta ära unustada, sest tal oli ka kulusid. “See on tema nägemus äri lõpetamisest. Jätta osa investoreid rahast ilma.”

“Ma ei saa juristina seda öelda, sest väljapressimine tähendaks kuritegu, aga kui te vaatate seda keerulist asjaolude kogumit, siis see on katse, kus on tagant järgi välja mõeldud lugu mingitest suulistest kokkulepetest, mis tegelike faktidega ei haaku ja mida üritatakse kohtu kaudu maksma panna,” väidab aga Pilv.

Leedo firma esitas oma teise firma vastu pankrotiavalduse, et võlast pääseda?

Viimane piisk karikasse oli investorite sõnul see, kui Leedo enda firma esitas pankrotiavalduse Saaremaa Laevakompanii vastu. Nende meelest on see järjekordne trikk, et võlast pääseda, seda enam, et pankroti keskmes on segastel asjaoludel SLK vastu tekkinud 300 miljoni kroonine garantiikiri Leedo teise firma poolt. 

“Ehk Leedo ütles Leedole: maksa 300 milli ära ja tema parem käsi ütles, et ma olen sellega nõus ja sai kohtuotsuse. Sellega ta tahab tulla võlausaldajate koosolekule ja öelda, et kuulge, täna on see eurodes 19 miljonit see nõu. Meil ei olegi seal midagi teha,” nendib Miil.

Teisisõnu ajas Leedo SLK pankrotti ja saab ise hiiglasliku nõudega pankroti toimkonna kontrolii enda kätte. Vastaste sõnul on saatuslik garntiikiri, mis dateeritud 2006. aastal, ülikahtlane. Esiteks, üle 10 aasta ei teadnud keegi sellest midagi ja teiseks, poleks Leedol ärimeeste sõnul üldse laene vaja läinud, kui tema firma samal ajal jagas ise 300 miljonilisi garantiikirju. 

“Seda garantiikirja pole kunagi kajastatud üheski bilansis, majandusaastaaruandes, seda pole ükski audiitor kinnitanud 11 aasta jooksul. See tundub enam kui kahtlane. Selliseid suuri summaid, kohustusi, ei hoita kuskil salaja lausahtlis,” sõnab Tomingas. “Endistest nõukogu liikmetest keegi ei mäleta, et selline garantii on välja antud,” lisab Miil.

“Ma ei pea seda usutavaks, et ükski nõukogu liige sellest midagi ei tea. Ma arvan, et see võib olla jälle selline katse furoori üles kiskuda. Majandustegevuses pole see ju mõeldav, et juhatus annab välja sellise garantii ja see on olnud nii pikka ja keegi midagi ei tea,” selgitab Pilv. 

Ka Leedo endised töötajad ei ole garantiikirjaga kursis. “Ei teadnud, kõik kohustused tuleb ju majandusaasta aruandes ära märkida,” ütleb SLK endine juhatuse liige Urmas Treiel. Teinegi juhatuse liige ütleb, et ei mäleta seda. “Selle garantiikirja ja kohtuotsuse mõte on pahatahtlik, sest selle otsusega pitlikult öeldes tahetakse ära kustutada investorite nõuded,” arvab Miil.

Kui endised äripartnerid väidavad, et praamikuningas kasutab häbitud pettemanöövreid, siis Pilve sõnul survestavad nad väljamõeldud nõuetega. Tagatipuks väidab Pilv, et Tomingas võltsis ühe nende ühise firma majandusaasta aruannet ja tegi sissekande justkui Leedo tunnistaks võlga. “See on võltsimise kahtlustega dokument, millega üritatakse väita seda, et see dokument, kuhu Tomingas lisas tagant järgi allkirja, et see tõendab nõuete pikendamist,” väidab Pilv.

“Ta tegeleb hämamisega kas spetsiaalselt, või ei saa ta ise aru. Ma olen endiselt oma seisukoha juures, et investorid on raha laenanud legaalselt ja ma ei tahaks küll kuidagi uskuda, et on olemas seadus, mis ütleb, et me ei või oma laene tagasi saada,” sõnab Tomingas.

Leedo advokaat tegi hoopis Tomingase suhtes avalduse prokuratuuri, mis võetigi menetlusse. “SLK ja Leedo väited põhinevad dokumentidel, millel on allkirjad, mis on olemas. Teisel poolel on suulised kokkulepped, mida väidetavalt kuskil tehti ja paljud nendest väidetest on vastuolulised. Lõplikku tõde ei saa kuulutada, kohus otsustab, kas maksavad dokumendid või kahe mehe suuline jutt mingitest väidetavatest kokkulepetest,” selgitab Pilv. Selle nädala alguses kinnitaski kohus SLK pankroti, mille keskmes on seesama kahtlane garantiikiri.