Eesti

Peeter Volkonski: „Doktor on küsinud, kas mulle ei meeldi siis kaine olla. Igav on kogu aeg kaine olla!“ (22)

Jaanika Vilipo, 28. september 2018, 00:28
DOKUMENTAALI RAIUTUD: Peeter Volkonski püüdis endast kõnelevat dokfilmi vaadata võhiku pilgu läbi, nagu ta ei tunnekski ennast. Erlend Štaub
Peeter Volkonskist tehtud verivärskest dokfilmist „Viimane vürst“ leiab mitmed kaadrid, kus Volkonski istub enda kodu elutoas, alkohol laual. „Doktor on küsinud, kas mulle ei meeldi siis kaine olla. Muidugi meeldib, aga mulle meeldib purjus ka olla,“ naerab Peeter. „Aga kogu aeg ka ei meeldi. Ja kogu aeg ei meeldi ka kaine olla – igav on kogu aeg kaine olla!“

Samal teemal

Neljapäeval esilinastus dokumentaalfilm „Viimane vürst“, mis näitab Eesti ühe mitmekesisema kultuuritegelase Peeter Volkonski argielu abikaasa, isa, muusiku ja näitlejana. Režissöör Kaupo Kruusiaugu kolme ja poole aasta jooksul vändatud dokumentaalfilmi põhilised kaadrid tehti Volkonski ja tema abikaasa Maria Volkonskaja elutoas. Ausale ja avameelsele, kohati kurvameelse alatooniga filmile annab vürtsi Volkonski suurepärane huumorisoon.

„Huumor on see, mis hoiab,“ lausub Peeter. „Tegelikult oli päris hea, kui see inimesi puudutas.“

Mitmes kaadris istub Volkonski oma elutoas, laual pudel kangemat. Peeter sõnab, et tegelikult ei olnud seda nii palju, nagu režissöör näitas. „Läbivaks liiniks oli ta toonud isa-poja suhtluse ja seda „avatud korkide“ päeva nii palju ei olnud.“

Miks on tema elus „avatud kork“ nii palju rolli mänginud ning miks üleüldse loomeinimese elu ja alkohol käsikäes käivad? Selle peale ütleb Peeter, et talle lihtsalt meeldib vahel purjus olla.

Kui küsida, kas filmis on ka mõni lavastatud seik, tunnistab Volkonski, et see hetk, kui ta haiglast koju tuli, pole päris tõetruu. Filmis on näha, kuidas Peeter jõuab koju ja astub autost välja juhikohalt. „Tegelikult ei olnud ma seal. Režissöör ise sõitis ja palus, et oleksin roolis,“ räägib Peeter.

Vaatas filmi endast nagu võhik

Filmi põhiliin on Peetri ja tema poja Immanueli suhtlus ja dialoogid. Palju jääb dialoogides lahtiseks – nii andestamine kui ka tegematajätmine –, aga näiteks leiab äramärkimist, et mõlemal Volkonskil on kirg kirjatarvete vastu. See põnev detail annab muidu keerulisele dialoogile kergust.

Peeter Volkonski jagab filmis mõttekäiku, et isa on see, kes annab – just pojale – kaasa eluväärtused. Immanueli ja Peetri dialoogides võib näha valu, kurbust ja seda, mis on omal ajal Peetril isarollis ehk tegemata jäänud. „Kas sinul ei olnud kummalist tunnet, kui kõik klassis rääkisid enda isadest, mida nad koos suvel tegid...“ viskab näiteks Immanuel õhku küsimuse isale.

Filmi linastuse juhatas sisse Draamateatri näitleja Jan Uuspõld, kes nimetas Volkonskit müütiliseks ja ikooniliseks. Huvitava kokkusattumuse tõttu on mõlemad elanud Nõmmel ning alates kuuendast klassist Keilas.

Õhtulehele rääkis filmi peakangelane pärast esilinastust, et püüdis endast kõnelevat filmi vaadata nagu võhik, kes ei tea Volkonskist midagi. „Nagu Angela Merkel vaataks seda,“ tähendab Peeter naljatades. Samal ajal tuleb Peetri juurde tema õde, kes embab teda ja kiidab filmi, öeldes, et kõigile meeldis. „Kõik oli täpselt nii, nagu pidi!“

22 KOMMENTAARI

k
kusti 28. september 2018, 19:48
Läbi elu vinge vend!
m
Mihkel Espoost 28. september 2018, 17:44
Volk sobis rohkem nõukaaega,vaatsid ja kuulasid teda suu ammuli,nyyd on pilt kurb.Aga vast võtab veel aru pähe,õnnistust talle taevaisalt.
Loe kõiki (22)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee