Saated

Presidendilt armu saanud eksvang „Pealtnägijas“: püüan edasi elada ja kaotatud aega tasa teha (28)

Televeeb, 25. aprill 2018, 20:59
Anatoli Nikolajev Erakogu
"Pealtnägijas" andis esimese pika teleintervjuu 20 aastat vangis veetnud Anatoli Nikolajev, kus segunesid vabanemise rõõm ja kaotatud aastate valu. Selle aasta 26. märtsil juhtus midagi ootamatut – president Kersti Kaljulaid andis nelikmõrva eest vangi saadetud mehele armu. 64aastane Nikolajev on esimene eluaegne, kellele uus Eesti riigipea halastas. 

Anatoli Nikolajev on kas erakordselt külma kõhuga mõrvar või erakordse õigusmõrva ohver. Kiviõlis sündinud, Novosibirskis dessantväeosas teeninud Anatoli oli 90ndate lõpus ametlikult töötu. Ajad olid segased ja seltskond, kus ta liikus, polnud kindlasti seadusekuulekas. Tema tollane elukaaslane ja ühise lapse ema Jelena tegeles salaviina- ja uimastiäriga. Mees selles ei osalenud, aga seda ka ei takistanud. 1998. aasta kevadeks elas paar lahus – Anatoli pojaga Kohtla-Järve ühes korteris ja naine teises, kus käis ka narkoäri. Lihavõtte ajal, 19. aprillil leidis mees sealt õõvastava pildi. 

Samal teemal

Nikolajevilt kelmitati uurijate poolt ülestunnistus välja?

Hukkamis-stiilis on tapetud mees ja kolm naist, üks neist viimaseid kuid rase. Tegu on Eesti esimese nelikmõrvaga, mis pälvib isegi metsikutel 90ndatel palju tähelepanu. Nikolajev räägib loo, mis lihtsalt kokku võttes on, et narkoärikate kambal, kuhu ta naine kuulus, tekkis konflikt konkurentidega, mille ninamees on ohtlik ja heade sidemetega allilmaautoriteet. 43aastane Anatoli võetakse siiski ise vahi alla ja neli päeva hiljem kirjutab järsku puhtsüdamliku ülestunnistuse, et tappis joobes ja afektiseisundis oma naise ning veel kolm inimest.

Vandeadvokaat ja Nikolajevi esindaja Anti Aasmaa sõnul andis mees tõepoolest kohtueelses menetluses ülestunnistuse, kuid hiljem taganes sellest, väites, et uurijad mõjutasid seda ja kelmitasid temalt selle välja. 

Nikolajevi sõnul tehti talle selgeks, et tema pere ähvardab oht päris tapjatelt.

“Et saad kergema paragrahvi, et meil tegelikud tapjad on nii-öelda silmapiiril, aga nende uinutamiseks võta praegu süü omaks, saad endale kerge karistuse, peale seda anname sulle teise identiteedi, varjame nende eest ja siis me saame need teised kurjategijad kätte,” selgitab Aasmaa.

Nikolajev saab aru, et ta tegi ülestunnistuse andmisega lolluse, kuid põhjendab tegu sellega, et kaitses oma lapsi.

Nikolajev võttis ülestunnistuse sisuliselt kohe tagasi. Lisaks mitmed detailid ei klapi – näiteks leiab ballistikaekspertiis, et mõrv ei toimunud summutiga püstolist, nagu väidab ülestunnistus. Lõpuks loobub ka prokurör süüdistusest, öeldes, et pole piisavalt tõendeid. Aasmaa sõnul tähendanuks tänapäeval see automaatselt õigeks mõistmist.

“Tol ajal seda ei tähendanud ja prokuröri väited tõepoolest seal lõpukõnes olid, et ta ei tea, kes need inimesed mõrvas, sest Nikolajevi vastu tõendeid ei ole,” sõnab Aasmaa, pidades Nikolajevi juhtumit kohtusüsteemi häbiplekiks.

“Mitte miski ei viita sellele, et tema selle kuriteo toime pani. Võib-olla ta tegi seda, aga mitte miski toimikus sellele ei viita,” kommenteerib kohtu avalike suhete juht ja endine ajakirjanik Janar Filippov.

Pastor ja eluaegsete vangide abistaja Avo Üprus võitles samuti Nikolajevi nimel, sõnades, et mehele on osaks saanud tagasipööramatu ja heastamatu ülekohus. Nikolajevi eest võitles ka, uskumatul kombel, tapetud Jelena tütar, kes pidas muuhulgas oma kasuisa kaitseks veebilehte. “Oma ema mõrtsukaga ei suhelda, teda ei kaitsta, teda vihatakse. See on esimene ja kindel argument,” sõnab Üprus.

Nikolajev: Kaljulaid, erinevalt meespresidentidest, julges võtta sellise vastutuse!

Nikolajev meenutas saates ise seda päeva, kui ta teada sai, et president on talle otsustanud armu anda. 

“Hommikul tuli mu juurde kontaktisik ja kutsus mind oma kabinetti. Ütles, et tal on mulle  teatada rõõmusõnum. Minu arusaamist mööda võis rõõmusõnum seisneda vaid selles, mis ma olin presidendile kirjutanud. Ja kui ta ütleski, et on saabunud teatis mulle armu andmisest, sattusin ma kohe sellisesse seisundisse… Pea hakkas kuidagi surisema, kihelema... Ma ei suudagi seda kirjeldada. Selline huvitav moment,” meenutab ta.

Mees tunnistab, et ei oleks oodanud, et ta palvele vastatakse ning oli väga segaduses. “Polnud mingeid emotsioone, ainult vaikus. Ja peas aina: ei või olla! Ei või olla!” tõdeb ta. 

Arusaam, et ta päriselt vanglakaristusest vabaneb, jõudis meheni siis, kui ta vangast välja kõndis. “Siis sain aru, et olen vabaduses. Tütrel läksid jalad alt ära, ta ei suutnud käia. Ja poiss pühkis pisarat.”

“Kui me vanglast ära sõitsime, nautisin ma õhku, kui aus olla. Vaatasin aknast puid. Seejärel vaatasin kaugele-kaugele, sest vanglas on vaade väga piiratud. Ma nägin päikest, nägin taevast, pilvi. Nägin metsa, mida ma väga armastan. Nägin ilusasti riides inimesi, häid teid, uusi autosid kihutamas,” meenutab ta, lisades, et tundis end kui filmis, milles on sattunud tulevikku. “Väga palju on muutunud. Majad on teistsugused. Palju erinevaid värve, kirjeldamatuid.”

Olenemata kahest aastakümnest, mis trellide taga veedetud, tunnistab Nikolajev, et ei kaotanud trellide taga lootust, et kord saabub see päev, mil ta vabaneb. Kuid oli ka hetki, mil lootus kadus…

“Ma põrkusin selliste raskustega, kui kirjutasin. Aga ma kirjutasin sisuliselt iga aasta. Viimati kirjutasin KAPOsse ning sain eitava vastuse, et minu osas on kohus teinud otsuse ja ära meid enam tülita. See oli, jah, mu elu rängim päev,” tunnistab mees.

Nikolajev on presidendile kirjutanud kolm korda ning saanud kaks äraütlevat vastust. Kui mees viimati “Pealtnägijaga” telefonitsi rääkis, ütles ta, et ei taha enam kolmandat korda kirjutada. Kuid, kui tuli uus president, muutis ta oma meelt.

“Ta võttis enesele vastutuse, suure vastutuse. Ma olen temale tänulik. Ma võin talle lubada, et täidan selle, millest kirjutasin. Ma olen väga tänulik, päriselt. Erinevalt meespresidentidest julges tema võtta sellise vastutuse! See oli viimane lootus. Kui mulle poleks armu antud, ei oleks ma enam kunagi selle institutsiooni poole pöördunud,” tõdeb ta.

Mees sõnab, et sooviks hea meelega 20 aasta taguseid sündmusi unustada, kuid ei suuda. 

“Olen seda 20 aastat endas kandnud. Ma ei taha seda meelde tuletada, kuid eile oli 19. aprill ja see hakkas mul jälle peale. Ma tahan unustada, aga ei õnnestu, ei unune, tuleb jälle meelde. Ma olen sellest tõesti väsinud. Mõtlesin vanglas sellest iga päev, iga tund, sisuliselt iga minut. Miks see juhtus? Kes seda tegi? Miks tegi?” räägib ta.

“See puder podises kogu aeg mul peas. Ma mõistan inimest, kes on sooritanud kuriteo. Ta põeb seda, palub andestust jne. Ta eksis, vääratas. Ma ei oska seletada. Aga kui sa ei ole midagi teinud ja räägid neile tõtt, nemad aga ütlevad, et pole tõsi ja me paneme su kinni…”

Edasise elu suhtes on mees positiivselt meelestatud. Nikolajevi sõnul on talle juba isegi tööd pakutud. “Raskusi ma ei ole veel kohanud, need on ilmselt veel ees, ehk sotsiaalkindlustuse või tööhõive osas. Seni on sugulased mind aidanud, kuid eks ma pean õppima iseseisvalt hakkama saama. Seega tõenäoliselt ootavad mind ees mingid raskused. Kuidas ma hakkama saan, ei tea veel,” tõdeb ta. “Püüame edasi elada, kasutamata jäänut tasa teha!”

28 KOMMENTAARI

J
/ / 27. aprill 2018, 07:45
Järjekordne näide - ütle, kes on su sõbrad, kelle seltskonnas sa liigud - kui sa suhtled põhjakihiga, siis sa oled selle seltskonna liige ja varem või hiljem jagad nende saatust ja elu. Ehkki sulle tundub, et eristud neist.
k
kossa 26. aprill 2018, 19:46
kui mees süütu,siis oleks huvitav teada,kas tollaste süüdistajate vastu on ka midagi algatatud.ja kas uuritakse,kes siis on tegelik mõrvar
Loe kõiki (28)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
vidrik.vosoberg@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee