Eesti

Katrin Pauts kritiseerib EFTA-sid: arusaamatud valikud ja segaduses žürii (48)

Katrin Pauts, 26. märts 2018, 11:12
Katrin PautsFoto: Arno Saar
Kui vaatate Eesti tele- ja filmiauhindade gala fotogaleriisid, märkate ehk, et mitmed tuntud telenäod ja produtsendid on silmatorkavalt puudu. Ei läinud kohale ka mina ega mitmed kolleegid, jätsime kutselegi rõhutatult vastamata. Miks? Sest me ei usu sellesse üritusse, sel puuduvad nii traditsioon kui järjest rohkem ka usaldusväärsus. Segaseks jääb ka see, kas see on telekanalite ühine turundusüritus, mida olekski õigem võtta lihtsalt ühe glamuuripeona, või on sel ka sügavam eesmärk tõesti parimaid leida ja tunnustada.

Mulle on mitu teleringkonna võtmetegelast öelnud (lohutuseks "Nukumaja" nominatsioonideta jäämise eest), et nominendid ei olegi mingi adekvaatne edetabel, vaid telekanalite kokkulepe. Igaüks peab midagi saama. Kolm osalevat telekanalit - kolm nominatsiooni igas kategoorias. See muudab kohe objektiivsuse võimatuks. Mis siis, kui kõige ausamas konkurentsis on kaks parimat seriaali ühes ja samas kanalis? Või kõik kolm parimat doksaadet on ETVs? Miks peab sel juhul mingi totaka solidaarsuspoliitika tõttu mõni neist oma auga välja teenitud koha loovutama kolmanda kanali palju nõrgemale saatele? 

Samal teemal

EFTA pole suutnud selgelt arusaadavaks teha oma hääletuse süsteemi ja kellelgi pole suurt aimu, kes need salapärased vaimolendid sealses žüriis üldse on. Pidin naerukrambid saama, kui žüriiliige Jüri Pihel selgitas Vahur Kersnale (nagu Kersna oma Postimehe kolumnis väidab), et pikast kandidaatide rivist tekkis äkki žürii ette kolm valikut. Kust need tulid, polevat tal aimugi.

Kas žüriiliikmed on tondid või inimesed?

Püüan selgitada Õhtulehe lugejale auhindade jagamise hämarat skeemi nii palju, kui olen sellest aru saada suutnud. Esimese etapina esitavad galal osalevad telekanalid (ETV, TV3, Kanal 2) žüriile oma kandidaadid. Neid on kümneid. Seejärel tuleb mängu salapärane vahežürii – kes on need inimesed, ei mina tea, aga kuulnud olen, et selles hääletuse etapis on igal telekanalil võimalus lobby-tööd teha ja suruda kolme nominendi hulka endale meelepäraseid kandidaate. Millest need sise-eelistused tulla võiksid, jällegi ei mina tea, aga põhjuseid võib olla mitmeid. Näiteks turunduskaalutlused või inimsuhted. Teiste sõnadega – sisuliselt valib iga telekanal arvukate kandidaatide hulgast sisekonkursi korras ühe välja ja esitab antud kategoorias omapoolseks nominendiks. Kui ühes kanalis on kolm head seriaali, tuleb neist üks välja valida. Kui teises kanalis on kolm viletsat seriaali, tuleb ka nende hulgast üks välja valida ja see konkureerib nagu õige mees teiste nominentide kõrval.

Viimases etapis valib veel üks salapärane žürii kolmest nominendist võitja välja, seejuures – nagu Piheli jutust aru sain – on nad mõnelgi puhul ise hämmingus, kuis need kolm just sääraseks kujunesid ja ise oleks eelistanud hääletada hoopis kellegi neljanda poolt.

Mäletatavasti ei ole EFTA kuigi vana üritus. See kutsuti ellu eelmisel aastal ja tekitas kohe kommertskanalites pahameelt, sest võidud kukkusid järjest ETV-le. Kriitikat võeti kuulda ja tekitati eelkirjeldet keeruline ning samas täiesti arusaamatu ja 100 protsenti segane skeem. Kuna skeem on hämar ja kategooriates satuvad omavahel võistlema jaburad konkurendid (paljuräägitud pagarisaade versus "Pealtnägija", aga ka formaadipõhise ja meelelahutusliku TV3 selgeltnägijasaate toimetaja võistlemas ETV tõsise "Osooniga" – no issand küll!), tahetakse süsteemi vist jälle muuta...

Palagan või siiras tahe?

Olen nõus Ilmar Raagiga, kes EPLis arvamust avaldas, et EFTA peaks otsustama, kellele see on mõeldud. Kui see on rohkem suunatudki turundusele ja publikule, võiks glamuuri ja pakasuhhat ju veel peale keerata – antud kujul liiga pikk ja igavalt poolakadeemiline üritus vast peavoolu telepublikut ei kõneta. Esiteks puudub n-ö lihtsal televaatajal igasugune huvi kaadritaguse vastu, tema tahab oma lemmiksaateid näha ja kogu moos. Kelle asi, kes neid teevad, lihtsalt olgu hästi tehtud. Teiseks on pompoossete galade aeg läbi igal pool, aeg ja elu on muutunud. Oscarite ja Emmyde reiting langeb iga aastaga, publiku huvi muutub aina leigemaks.

Kui aga teha üritus teletöötajate siiraks rõõmuks, tuleks kategooriad ja valikud ikka rohkem läbi mõelda. Jabur on juba ETV saateidki erakanalite omadega võrrelda, eelarved ja ka eesmärgid on seal ju midagi muud. Erakanalis on hea saade kõrge reitinguga saade ja silmakirjalik on erakanalite juhtidel teha kord aastas pidupäeval nägu, et tegelikult nii ei ole ja kvaliteet lööb numbrite olulisust pika puuga. Iga päev oma tööd tehes teab produtsent, et reitingu nimel tuleb ohvriks tuua kas või oma ämma pea. Ja äkki peab ta ETVga võistlema, kus ei ole mingit tähtsust, kas reklaamiraha tuleb või ei.

Tobedad kooslused kategooriates kõnelevad enda eest – ega žürii väga süvene ja võitja on ilmselt ette teada. Seekord tegi puhta töö taas ETV, kes sai üksi pooled teleauhinnad. Kanal 2 ja TV3 pidid ülejäänud omavahel ära jagama - ja sealgi võidutsesid peamiselt ETV endised töötajad. "Pealtnägija" õnnitles oma endist reporterit, nüüd Kanal 2s töötavat Roald Johannsonit, nagu toimetaks ta ikka veel nende kambas, samuti käis Roald ETV saates "Hommik Anuga" külas. "Siberi võmmi" stsenarist Gerda Kordemets on ka endine kauaaegne ETV töötaja. 

Paistab, et õigus on mu tuttaval insideril, kelle sõnul koosneb EFTA žürii peaasjalikult inimestest, kelle meelest tehakse õiget televisiooni ainult ERRi majas, kommertskanalite saadetesse nad ei süvene ja ilmselt ei viitsi neid vaadatagi, vaid laksivad oma punkte huupi või tuttavate/meeldivate nimede järgi. Ka filmiinimestele (ehk labastest teletöötajatest pisut peenemale seltskonnale) on nad nõus üht-teist jagama – see seletab, miks Triin Ruumeti paljude kriitikute meelest ebaõnnestunud režissööritöö "Merivälja" sarjas ikkagi nomineeriti.

Kuidas EFTAt reformida, et tast asja saaks? No jumal teab. Minu tuttavate teleinimeste meelest on kolme telekanali võrdne osakaal ürituses ühtaegu selle ürituse surm ja nullib juba eos ausa konkurentsi tõepoolest parimate vahel. Igaühele peab midagi jääma – sama aus oleks sel juhul auhinnad lihtsalt välja loosida. Igaüks saaks midagi ja keegi ei kisaks pärast, sest fortuuna vastu ju ei saa. Pidu saaks ikka peetud, õhtukleidid selga tõmmatud ja kord aastas kolleegidele ka tere öeldud. Parimate valimise tsirkuse võiks vast ära unustada, kaks aastat on piisav aeg tõestamaks, et ei tule siit sooja õhkugi.

48 KOMMENTAARI

m
Maakas 26. märts 2018, 18:29
Ainult auhinnad ja auhinnad...kas Tallinnas tööd ka tehakse selle raha eest mida maalt pumbatakse
h
Hapud viinamarjad kumavad 26. märts 2018, 16:34
jälle see proua kirub midagi, viimasel ajal pidevalt sama nägu ja virin kusagil vaatab vastu, ka pr Pauts millegagi rahul ka on ükskord ometi? kuigi s...
(loe edasi)
Loe kõiki (48)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
katharina.toomemets@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee