Kui koletis kutsub. (Jose Haro)

Kujuteldavad kaaslased on laste maailma täiesti loomulik osa, aidates lastel nende jaoks oluliste teemadega hakkama saada, ütleb näitleja ja psühholoog Rita Rätsepp fantaasiafilmi “Kui koletis kutsub” kohta. Rätsepa sõnul aitab väljamõeldud sõber lapsel kohaneda teda ümbritseva keskkonnaga, lahendada erinevaid olukordi ning pakkuda lohutust ja tuge.

Filmis “Kui koletis kutsub” leiab 12-aastane peategelane Connor endale koletisest sõbra. Kui sageli on teie praktika kohaselt lastel väljamõeldud sõbrad?

Olen selliste teemadega puutunud kokku nii oma laste puhul kui ka psühholoogina töötades. Väljamõeldud sõbrad on laste maailma täiesti loomulik osa. Selline tegelane ilmub lapse hetkevajaduste või soovide ajel. Kas igatseb laps endale venda/õde, truud sõpra, kes teda tingimusteta mõistaks ja kuulaks, või siis tugevat sõpra, kes kaitseks. Samuti võivad selliseks kaaslaseks muutuda ka kaisukaru, mõned teised kaisukad või mänguasjad. Nad on mingil hetkel lapse jaoks n-ö päriselt olemas. Nendega jagatakse oma rõõme ja muresid ning nendega mängitakse läbi olukordi, mis sisemiselt probleeme tekitanud on. Laste väljamõeldud kaaslasi on kajastatud ka palju lastekirjanduses, on see siis Karlsson,  Pätu või “Lõvi taskus”.

Milline roll võib väljamõeldud sõbra väljailmumisel olla selles filmis poissi ümbritsenud keskkonnal: ta on koolikiusamise ohver, tema ema on haiglas vähki suremas ning ta on kalgi vanaema hoole all?

Väljamõeldud tegelased ilmuvad suuremas osas nendel lastel, kellel on vaja tulla toime erinevate eluliste olukordadega. On selleks siis kolimine, muutused peres, õe või venna sünd või hoopis kellegi lähedase kaotus.

Antud kontekstis oli last ümbritsevaid probleeme palju ja ühe väikese inimese jaoks oli raske kõigega üksi toime tulla. Nii tekkiski kaaslane, kellega oli hea asju arutada ja enda jaoks selgeks mõelda. Kõiki neid keerulisi tundeid ja mõtteid ongi lapsel väga raske üksi sõnadesse panna. Kui tavaliselt peaks need peegeldajad lapse jaoks olema vanemad, siis antud loo puhul tuli appi lapse enda kujutlusvõime ehk väljamõeldud tegelane, kes oli poisi jaoks “päriselt” olemas. Temaga koos sai ta oma mured sõnadesse panna, leida lahendusi ja saada seeläbi tugevust, et hakkama saada. Poiss ei tundnud enam ennast üksildasena selles kurvas maailmas.

Filmis on iidsest jugapuust välja astunud koletis poisile oma lugudega teejuhiks vapruse, usu ja tõe juurde. Milline roll võib väljamõeldud tegelastel olla lapse isiksuse kujunemisel?

Selline sõber aitab lapsel kohaneda teda ümbritseva keskkonnaga, hakkama saada probleemide ja olukordadega ning neid ka lahendada. Väljamõeldud kaaslane võib lapsele pakkuda lohutust ja tuge. Temaga rääkimine võib ka aidata lapsel leida enda sees vastuseid keerulistele tunnetele, samuti olla abimeheks segaste emotsioonidega toimetulekul.

Tüdrukute väljamõeldud kaaslased on tavaliselt ka ise veidike õrnemad ning nende eest peab näiteks muretsema ja hoolitsema. Poiste tegelased on valdavalt veidike karmimad tegelased, tihti lausa superkangelased. See on seletatav soorollideks valmistumisega ja sellega kaasnevate alateadlike hirmudega. Väljamõeldud tegelased aitavad lapsi sellel keerulisel teel.

Kuidas peaksid vanemad suhtuma oma lapse väljamõeldud sõpra?

Kui tegemist on lapse jaoks toetava tegelasega, siis lapsevanemad võiksid seda kaaslast rahulikult aktsepteerida. See on täiesti loomulik osa lapse arengus. Lapsed kasutavad  kujuteldavaid kaaslasi, et mingite nende jaoks oluliste teemadega enda sees hakkama saada. Tegemist ei ole haiguse või patoloogiaga, mille pärast muret tunda. Mõnikord lapsed mõtlevad selliseid kaaslasi ka lihtsalt lõbu pärast välja ja alati ei pruugi olla seal taga mingi emotsionaalne seisund.

Kindlasti ei tohiks lapsevanemad oma last siis naeruvääristada või ka tühistada, süüdistades siis last kas valetamises või temaga lausa pahandades, tehes selgeks, et sellist tegelast ei ole olemas ja kõik.

Lapsed ise teavad valdavalt väga hästi, et tema kaaslane on tegelikult välja mõeldud. Samas nad vägagi naudivad seda, kui vanemad nende mänguga kaasa lähevad. Nad võivad oma sõpra ülima täpsusega kirjeldada ning teavad, mis häält ta teeb, mida ta mõtleb ja ka tunneb. Lapsed õpivad koos ja läbi selle sõbra iseennast paremini tundma. Keerulisi olukordi on ju ikka koos lihtsam lahendada kui üksi!

Samas jäägu see kaaslane ikka lapse omaks, vanemate liigne sekkumine pole kindlasti hea. Muidugi kui antud tegelane muutub lapse jaoks hoopis ettekäändeks ehk süüdlaseks kõikide korda saadetud pahategude puhul, siis tuleb vanematel suunata last ikka ise vastutust võtma. Kui aga see kujuteldav sõber on tore ja vahva, on see pigem lapse loovusele kasuks.  Tegelikult tuleb sealt lapsevanemate jaoks head infot lapse kohta.

Fantaasiafilmile “Kui koletis kutsub” (“A Monster Calls”) (2016) saab kaasa elada juba sel neljapäeval, 21. detsembril kell 12.20 filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleteenusepakkuja Viasatvahendusel või suuremate kaablioperaatorite Viasati filmikanalite teemapakettides.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis