4
fotot

Tänases saates räägib „Kuuuurija“ liigutava loo kahest parimast sõbrast, kes elavad Rõngu alevis. Üks neist on viimased 30 aastat aheldatud ratastooli, teine on viimased 17 aastat pime. Ometi on neil üks ühine mure. Mõlemale tundub, et vallal pole nendesuguseid sante tarvis.

Raivo sattus 30 aastat tagasi istuma autosse, mille ta tuttav purjus peaga sodiks kihutas. Juht pääses ehmatusega, aga Raivo jäi alakehaks halvatuks ja istus mitu aastat sügavas depressioonis kodus, kuni avastas enda jaoks fotograafia. Raivost sai Elva linna legendaarne fotograaf – kõik pulma-, matuse-, koolilõpu- ja lasteaiapildid pildistas Raivo, kellele uus töökoht andis tagasi ka elujõu. „Kuuuurija“ poole pöördus Raivo murega, millist ebaõiglust peavad nad kohalikus vallas taluma.

Raivo arvates said kõik probleemid alguse sellest, kui tema Elvas asuva fotostuudio vastas asuvas kohvikust puudus ratastooli jaoks vajalik kaldtee – ratastooliga ta ise järsust trepist üles ei saanud ja on palunud sõpradel aastaid lõuna ajal endale süüa tuua. Ühel päeval mõtles Raivo, et palub majaomanikul siiski ehitada invaliididele kaldtee, kuid peagi tundis, et ühe sandi pärast pole mõtet söögikoha sissepääsu teha. Raivo oli nii solvunud – 5000 elanikuga Elvas saab ratastooliga minna ainult toidukauplusesse – ja helistas Maalehe ajakirjanikule. Järgmisel päeval lõpetas linn päevapealt fotostuudio rendilepingu, sest neil oli ruume vaja laste huvikooli tarvis.

Raivo väidab, et teda hakati kohaliku võimu poolt kiusama, just seetõttu, et ta julges invaliidina oma õiguste eest seista ja üleriiklikus ajalehes oma muredest rääkida.

„Tahaksin inimvääriliselt süüa, käia söögikohas. Mul on ka õigus valida, mitte et läheb keegi ja valib minu eest,“ on Raivo murelik.

Raivo sõber, suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud Avo, tõttas sõbrale appi. Avol on üles öelnud ka neerud – pime mees käib kolm korda nädalas Tartus neerude puudumise tõttu verd puhastamas ehk dialüüsis.

Sellest olenemata soovis Avo Raivot aidata ja kutsus appi televisiooni. Kuid ta ei teadnud seda, et ajakirjanduse tähelepanu toob sõbrale kaasa veelgi rohkem muresid. Kuigi Avol oli südikus oma sõbra eest seista, on tal endal suurem murekoorem. 17 aasta jooksul pole sotsiaaltöötaja tulnud kordagi Avo korterisse, et vaadata, kuidas Avo hakkama saab. Ta peab vallale maksma iga kuu transpordi eest Tartusse dialüüsi 163 eurot, mis on ligi pool tema pensionist. Kui Avo verepuhastust ei saa, on ta elu ohus. Ja selleks, et Avo saaks vajalikke ravimeid ja sööki osta, käib ta lisaraha teenimas laatadel ja kohalike poodide ees.

„Ongi nii, et dialüüsis käin, võib-olla teine päev tahan puhata – ei saa, pean minema raha teenima. Kuigi suurt raha ei saa, kõvasti peab tööd tegema, et saada mõnikümmend eurot kokku!“ kommenteerib Avo.

Kuidas olukord kahe parima sõbra jaoks laheneb?

Emotsionaalne „Kuuuurija“ täna kell 20.00 TV3-s!

Jaga artiklit

15 kommentaari

V
Vallavanemale  /   00:31, 26. sept 2017
teadmiseks, kes teab kuidas mujal maailmas hooldekodud tegutsevad aga sama edukalt elavad inimesed kodudes ja neile osutatakse abi kodus elamiseka. Hooldaja kylastab abivajajaid kodus iga p2ev ca 5 + tundi. Hooldekodu ei ole kohustuslik.
J
Just jooksis AKs uudis  /   22:24, 25. sept 2017
et seoses kiire palgakasvuga saab palgata valitsusse hulga uusi nõunikke. Näidake seda saadet Euroopa ministritele kultuurikatlas koos tõlkega. Alles hiljuti oli uudis, et Eestil lähen nii kuradima hästi, et meie rahalist toetust vähendati 35 miljoni euro võrra. Euroametnikele keda veetakse maksumaksja raha eest lennujaama ja katla vahet on jäänud mulje, et eesti on umbe rikas IT riik ja peagi peame hakkama saksamaad toetama.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis