Eesti

28. jaanuari õhtul jõuab ETV ekraanile järjekorras 1000. "Ringvaade"

"Ringvaate" toimetaja Keiu: läksin hobusetalli võttele operaatoriga, kel on metsik hobuseallergia (9)

Katharina Toomemets, Mari Luud, 27. jaanuar 2015, 07:00
Foto: Mari Luud
"Operaatori hobuseallergia pole mitte selline, et ta lihtsalt aevastab, vaid piltlikult öeldes hakkab tal ninast ja kõrvust verd purskama," meenutab "Ringvaate" toimetaja Keiu Virro üht suurimat äpardust, mis tal saate tegemisel ette tulnud. Nimelt leppis Virro kokku võtte hobusetallis, aga unustas töö eelnevalt kaameramehega läbi rääkida. "Kui hommikul seda ütlesin, selgus, et tal on metsik hobuseallergia." 

Kuna operaator ei saanud kohe mingil juhul talli siseneda, tuli leida talle asendaja. "Üks väga kihvt kuju meie meeskonnas on autojuht Alar, kes peale autojuhtimise aitab vajadusel ka niisama hädast välja – näiteks kui mõne katteplaani jaoks on vaja inimest kaadrisse kõndima. Alar läbis kümneminutilise operaatorikoolituse ja võttis siseplaanid ise üles. Operaator ootas väljas ja vaatas pärast üle, kuidas kõik peale jäi," valgustab Keiu Virro, kuidas olukord talli juures lahenes.

Samal teemal

Homme õhtul jõuab ETV ekraanile järjekorras 1000. "Ringvaade" ning mõistagi on selle mahu juures juhtunud tegijail mõndagi.

Keiu räägib veel, kuidas ta, hoolimata kõrgusekartusest, lendas lennukiga 4000 meetri kõrgusele, et sealt langevarjuga alla hüpata. "Istusin seal täiesti vaikselt, silmad suured peas ja üritasin mõelda, kuidas ma täpselt sinna ukseni lähen. Pole ju loogiline, et sa avatud lennukiuksest välja hüppad," meenutab Keiu. Esimese korraga ta oma kõrgusekartusest üle ei saanud. Kuid Keiule hakkas langevarjurite seltskond ja hirmuga tembitud adrenaliin niivõrd meeldima, et ta jätkas hüppamist edaspidigi. "Langevarjuriks mind nimetada ei saa, olen ainult 17 hüpet teinud, aga 16. hüppel ma juba enam nii palju ei kartnud," naerab ta.

Peale langevarjuhüppe on Keiu ühtlasi läbinud Eestisse loodava palverännutee: "Aastal 2010 sattusin Portugali teele, mis viib Santiago de Compostelasse (üks olulisemaid palverännakupunkte kristlaste jaoks – K. T.). Edaspidi olen veel kaks korda Santiagosse kõndinud, aga siis juba mööda Põhja teed ja Prantsuse teed. Mind huvitab nende teede kultuuriline taust ja kui kuulsin, et Eestisse ka midagi säärast tehakse, võtsin kohe ühendust Lagle Parekuga, kes on selle idee taga. Panime temaga marsruudi paika ning ta andis mulle ka kontakte, kelle juures selle aja jooksul ööbida. Ühel ilusal päeval panin matkakoti selga ja hakkasin astuma." Viie päevaga käis Keiu läbi umbes 200 kilomeetrit.

Keiu sattus "Ringvaate" tiimi kaks ja pool aastat tagasi. "Suvel helistas mulle toonane vastutav toimetaja Marii Karell ja ütles, et tal on mulle tööd pakkuda. Saime kohvikus kokku ja mõned nädalad hiljem istusin ma juba mingis koosolekuruumis," meenutab Keiu. "Kohale oli tulnud üks välismaa koolitaja, kõik rääkisid inglise keeles ja ma olin väga segaduses. Siis küsiti mu käest, kui palju olen seda saadet üldse näinud ja tekkis mõneti piinlik olukord – ega ma just liiga palju olnud. Nii ma seal natuke mökutasin ja jätsin endast arvatavasti maailma kõige halvema mulje."

Marko Reikop: kord jooksis terve saalitäis intervjueeritavaid minema

Marko Reikopi vestab "Ringvaate" töö iseloomustamiseks sellise loo. "Teatripäeval jagatakse alati parimate näitlejate auhindu ja meie "Ringvaates" otsustasime, et hakkame ka oma auhinda, terasmikrofoni, välja andma. Terasmikrofon on tunnustuseks näitlejale, kes on meile hooaja jooksul kõige paremaid intervjuusid andnud. Kui hea näitlejaga saab hea intervjuu, on see meie jaoks nagu töövõit," selgitab Marko.
Esimeseks auhinnatuks sai "Ringvaate" meeskonna ühisel nõul Tiit Sukk, kes Marko sõnul tuleb alati meelsasti stuudiosse ja annab toredaid vastuseid. Mullusele teatripäeva peole Linnateatris oli platsis ka "Ringvaade".

"Läksime sinna oma ülekandebussiga kohale ja mõtlesime, et saame kaks kärbest ühe hoobiga – anname üle oma auhinna ja intervjueerime paljusid kuulsaid näitlejaid," meenutab Marko, kuidas tema peas oli kümneminutiline otselülitus stuudiost Linnateatrisse sama hästi kui juba tehtud.

"Ma olin juba valmis, operaator hüüdis: "Eeter!" ja olime teles. Samal ajal lõppes just üks lavastus (peol nägi spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud sketše, muusika- ja tantsunumbreid – K. T.) ja saaliteenindaja hakkas järsku kõiki inimesi saalist välja saatma, kuna neil oli plaanitud vaheaeg. Ma ei saanud öelda ka, et ärge minge kuhugi, sest intervjuu käis," meenutab Marko ärevat hetke. "Ühel hetkel olin kottpimedas betoonruumis Tiidu ja operaatoriga."

Kõige rohkem kõmu tekitavad aga Marko toidueksperimendid, kus ta degusteerib mõnd eksootilist, teinekord esmapilgul üsna ebaisuäratavat rooga. Marko on ikka öelnud, et maailmas on vähe söödavaid asju, mida ta proovinud pole.

"Konkurentsitult kõige jälgim on olnud Rootsi mädakala. Ma olen seda kolm korda proovinud ja see ei kõlba endiselt süüa," on Marko veendunud. "Kui mu sõbrad seda proovida tahtsid, siis ütlesin ka, et proovigu igaüks kalast millimeeter ja viskame selle siis ära. Pole mõtet sinna mingit garneeringut – muna, tilli, sibulat, leiba, võid – lisada, sest muidu viskad pärast ülejäänud hea söögi ka minema."

Jubedad maitseelamused on olnud ka prussakad ja madu. "Prussakad pidid olema esialgu friteeritud, aga me ei jõudnud seda teha ja nii sõin ma toorest Ameerika prussakat. See on tõesti nii jälk, et ajab oksele."

Maoliha sarnaneb Marko hinnangul välimuselt ja tekstuurilt keedetud püksirihmaga, maitselt aga meenutab kasimata koera. "See maitseb nagu maakoer, kes on aasta aega väljas olnud, keda pole kordagi pestud ja kes on ühel niiskel sügispäeval tuppa toodud, kus ta siis vaikselt aurama ja kuivama hakkab. See pole hea maitse."

Grete Lõbu: sõin Marko eest koprasaba ära

Grete Lõbu tunnistab, et seni on tal üsna hästi läinud ja suuri äpardusi ei ole "Ringvaate" ajal temaga juhtunud.

"Paar korda pole kõrvaside mingil põhjusel funktsioneerinud ja ma pole aru saanud, et intervjuu aeg on läbi," räägib saatejuht Grete. "Ühel hetkel siis mõtlen, et kuidas keegi pole öelnud, et minut-kaks on intervjuu lõpuni ja hakka otsi kokku tõmbama. Siis vaatan paaniliselt režiipuldi poole ja näen, et kõik vehivad kätega."

Grete tunnistab, et talle pakub lõbu otse-eetris kõiksugu imevidinaid katsetada. "Ükskord üritasime kasutada mingit ananassikoorijat, ma lugesin instruktsiooni läbi, aga ikka kasutasime seda valesti. See on situatsioonikoomika, mis ajab just sel hetkel naerma." Nimme tehakse sellised katseid enamasti eelneva harjutamiseta – et mitte nii-öelda ukse taga ära üllatuda.

Kui Reikop on "Ringvaates" see, kes alati kõiki veidraid ja vähem veidraid söödavaid asju proovib, siis ühe delikatessi on Grete tema eest kogemata ära söönud. "Marko heidab mulle kogu aeg ette, et ta on elus kõike söönud, aga mitte koprasaba. Pidime seda enne jõule proovima. Reedeti on meil lühikesed saated, kus kohal on ainult üks saatejuht ja kuidagi sattus see koprasaba söömine just mulle," muigab Grete, kes peab end söögikraami valikul üsna konservatiivseks. "Mina ei armasta toiduga eksperimenteerida, see on Marko pärusmaa."

Reporter Christel Karits käis tegemas lugu Trussikutest

Reporter Christel Karits meenutab, kuidas saatemeeskonnal oli kord Tartus tunnike aega, et üks kiire looke teha. "Leidsime Ahhaa keskusest sellised loomad nagu suhkruoravad. Neil oli hästi tore peremees, kes oravate trikke näitas," meenutab naine. "Kõige toredam oli see, et oravate nimeks oli Trussikud. Me peame alati Markole ja Gretele teksti kirjutama, kuidas lugu sisse juhatada. Ma siis vaevasin pead, kuni tuli kolleeg Muttika ja õpetas: "Ütle lihtsalt: "Ja nüüd näitame teile Trussikuid." Ja nii see läkski – Marko oli suures plaanis eetris ja teadustas, et nüüd näitame Trussikuid!"

Reimo Sildvee intervjuu Matti Nykäneniga

"Oleme ikka silma peal hoidnud, mida teeb soomlaste sangar Matti Nykänen. Olen temaga kaks korda kohtumas käinud, kord Helsingis, kui ta andis kontserti. Siis tuli ta Eestisse, eelmisest kohtumisest oli paar-kolm aastat möödas. Leppisime uuesti kohtumise kokku, istusime hotelli fuajees üle laua," meenutab Reimo Sildvee ja lisab, et vahepealseil aastail oli Nykänen jõudnud lausa vangis istuda; üheks süüdistuseks oli see, et ta ründas tüli käigus oma sõpra kahvliga.

Sildvee tunnistab, et väike ärevus oli sees: "Ma üritasin juttu puhuda, et tuletame meelde ja kontrollime faktid üle: kui palju on uusi abielusid, joomatuure ja uusi vanglasistumisi."
Selle peale kummardunud Nykänen üle laua Sildvee poole ja ütles, et see intervjuu lõpeb nüüd kohe, sest ta ei taha neist asjust rääkida.

"Meil polnud laual kahvleid ja ta ei haaranud ka lillepoti järele, asi lahenes rahulikult," meenutab Sildvee, et intervjuu sai lõpuks siiski tehtud ning ta sai Mattile rahulikult selgitada, et inimesed tunnevad tema küsitud teemade vastu huvi.