4
fotot
Tom Hanks and Felicity Jones star in Columbia Pictures' "Inferno." (Jonathan Prime)

Jätkuks "Da Vinci koodi" ja "Inglid ja deemonid" filmidele, on ekraanil taas professor Robert Langdon, et tõmmata vaatajad närvesöövasse mõistatustelabürinti, selleks, et välja selgitada tõde ning päästa elusid.

Kõigepealt võiks seda filmi kõrvutada eelmiste nn Robert Langdoni sarja filmide erinevustega. Tegelikult, leidub neis filmides rohkem sarnasusi, kui erinevusi.

Seksikas ja tark naine Langdoni side-kick´ina? Check.

Kunsti ja kunstiajalooga seotud teemad? Check.

Müstiliste ja iidsete saladuslike vihjete kaudu mõistatuse lahendamine ja elude päästmine? Check.

Ehk siis kui küsida, mis muutus, saab vastata, et põhimõtteliselt mitte midagi. Kõik jäi samaks, aga lihtsalt lugu on uus.

"Inferno" sisuks oli Robert Langdoni nutikuse ja tarkuse läbi, seekord, päästa kogu maailm. Nimelt, üks suurte ideedega miljardär otsustas, et inimkond, kõik need kaheksa miljardit inimest, on meie planeedi juba nii tuksi keeranud, et aeg oleks uueks pandeemiaks, uueks mustaks katkuks, mis hävitaks suure osa inimesi, et tänu sellele siis ellujäänud inimesed mugavalt edasi elada saaksid. Selle jaoks paigutas ta hästi peidetud kohta viiruse, mille vallandumise korral oleks surnud 95% inimkonnast.

Filmi sisuks on seega täiesti ebaoriginaalne filosoofiline probleem. Kas ohverdada enamus ühiskonnast, et tagada inimpopulatsiooni jätkumine?

Samas on aga see probleem täiesti päevakohane. Meie planeet ei suuda enam toime tulla inimpopulatsiooni suurusega ja tegelikult nii edasi minna, Emakese Maa väärkasutamisega, poleks juba ammu tohtinud. Seega võrreldes "Da Vinci koodiga" ja "Inglite ja deemonitega" on sellesse filmi sisse pandud, lisana ajaloolisele müstikale ja põnevusele, kriitiline noot tänapäeva elu kohta.

Huvitav on see, et raamatust raamatusse, filmist filmi on Langdoni vastutus aina tõusnud. Kui esimeses filmis oli ta vastutus ainult enda ja oma kaaslanna elu eest, teises filmis paavstikandidaatide ja Vatikani elanike elude eest, siis selles filmis juba põhimõtteliselt terve maailma populatsiooni ees.

See film hoidis pinevust algusest kuni lõpuminutiteni. Põnevust ja pöördeid oli seal tohutult! Nagu oleks "Kättemaksukontori" osa vaadanud, kus süžees on pööre pöörde otsa ja siis sinna otsa veel paar pööret. Aga võrreldes "Kättemaksukontoriga", oli asi ka reaalselt põnev ja ettearvamatu.

Selles filmis oli kõike – vähesel määral romantikat, ajalugu, müsteeriumit, palju põnevust ja actionit. Selles filmis, võrreldes eelmiste filmidega, mindi seekord ajalukku vähem süvitsi sisse ning rohkem oli keskendumist actionile. See on iseenesest kurb, sest see võttis vaatajalt ära võimaluse reaalselt midagi kunstiajaloo kohta õppida. Miks Dante, mis on see ajalooline tagataust, seda oleks tahtnud rohkem teada saada, rohkem oleks võidud mind vaatajana kiskuda sinna 13. sajandi mõistatustesse ja Dante "Põrgu" tagatausta, nagu tehti näiteks "Da Vinci koodis" "Püha õhtusöömaajaga".

Aga sellest olenemata meeldis see film mulle väga, kuid ma ei ole väga subjektiivne vaatleja, sest Langdoni-sarja raamatud ja filmid on mulle juba tüdrukutirtsu aegadest meeldinud.

Huvitav on see, et selles filmis olid suuresti kõrvale jäänud katoliku kiriku saladused ja usuga seotud teemad, mis kahes eelmises just domineerivad olid. Ehk sai Dan Brown eelmiste raamatute-filmide eest kiriku võimuorganitelt liialt pragada?

Sellegipoolest, filmi soovitan kõigile, kellele meeldivad vandenõuteeoriad, mõistatused ja parajal määral actionit!

Inferno

lavastaja: Ron Howard

Osades: Tom Hanks, Felicity Jones, Ben Foster, Omar Sy, Sidse Babett Knudsen jne

Kinodes alates 14.10

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis